Soosaared reisivad

Kui alguses siia tulles hakkasime ka huvi tundma varem kuuldud "toidujälkuste" vastu (oinamunad, mädakala, vaalaliha jne) selgus, et meie residentuur jääb ideaalselt veebruaris toimuva aasta suurima ja tähtsama püha ajale. Kohalikud ütlesid, et see on isegi võimsam kui aastavahetuse pidu. Þorrablót on südatalvel peetav paganlikele jumalatele ohverdus pidustus. Komme kadus unustusse ristiusu tulekuga ja taaselustati 1960.ndate paiku ühe restorani poolt. Tänapäeval on see jätkuvalt populaarne. Paljud suuremad külad-linnad korraldavad oma peo, kuhu sõidavad tagasi pidutsema ka seal juba eemal kolinud tuttavad ja perekonnaliikmed. Seetõttu on üritus väga rahvarohke ja lõbus. Meie pidu oli siin samas suures spordihoones, kus me ujume ja trenni teeme. Vabandan ette pildide kvaliteedi pärast,...

Olen juba kaks nädalat võlgu meie kolmanda koos reisi päeva abikaasaga. Kuna oli eesmärk rendiautoga võimalikult palju näha ja kogeda, siis nagu eelmises postituses ka kirjas olime sõitmas mööda lõuna rannikut. Kuna olime hullult väsinud esimesest päevast, siis oli teine päev kahekesi siin läheduses (Geiser, Gullfoss, Kerið ja Selfoss), Tagasitulles Härra G vaaritas minu "kaaskannatajatele" süüa ja lõõgastusime kohalikus Spa´s Fontana  . Kallis oli küll, kuid mõnus ja igati nauditav! Nii meie kolmas päev. Soov oli rallida rohkem põhja poole ja rännaku peatus punktideks sai pandud kõigi soove või kohalike soovitusi. Kristveigi abikaasa Ari oli suureks abiks ja hoiatas juba ette, et see lääne rannik on suures osas selline tühi aga maastik on vaatamist väärt. Minule meeldis, sest va...

Kuna Härra G oli oma abikaasat "kaemas" siis oli eesmärk võimalikult palju sõita ja näha seda saarekest :) Esimesel päeval sai sihiks kõige kaugem eesmärk, mida me ühe päevaga saime teha. Ennustuste kohaselt u 4.5h. Olen seekord toonud kaardile ära suurimad punktid, kus käisime, aga peate aru saama, et seal on neid rohkem. ♥ Esimene sihtpunkt E Jäälaguun Jökulsárlón (glacier river lagoon) Ostustasime alustada sõitu kell 7 hommikul, et enamvähem valguse saabumisega seal olla. Tegemist on siis Vatnajökulli rahvuspargi äärel asuva  Breiðamerkurjökulli liustikuga, mille ots  sulab ja on tekitanud enda ette sügava järve, mis on ühenduses ookeaniga aga samas on suue nii madal (1,5km lai), et üle 1000 aasta vanad murdunud liustiku tükid ujuvad püsivalt seal. Laiust on raske öelda, sest l...

Asi, mis sai kohe selgeks on fakt, et ujumisriided peavad olema ALATI kaasas (ok, nad rendivad ka). Aga Islandil on ujumine võimalik ka igas väiksemas külas. Kuna rannas on ohtlik ja ilmad mingi osa aastast keerulised, siis vabas looduses liikumine on raskendatud vahel. Teiseks põhjuseks on fakt, et neil on aasta ringselt kättesaadav maa seest tulev kuum vesi. Meil on siin ka spordikeskus ja ujula, mida külastame Kertuga iga päeva (va pühapäev, kui kinni). Kõigepealt tunnike jõusaalis ja siis ujuma, pluss boonusena kuumaveebassein :) Mmmmmm, mõnus! Meie väike ujula on selline Ja, teie silm ei peta! Tõesti on see kõik õues. Eestis ma ei käi ujulates, sest seal on külm ja vees võiks samahästi minu jaoks jääkuubikud ka ujuda. Aga siin on SOE :) Suur bassein on soe, Kertu tubli ...

  Vabandan kõigi ees, kes käisid uurimas juba, et kuhu ma kadusin ja nii pikk vahe jäi sisse postitustele. Ma olen usinalt tööd teinud ja eelmine nädal oli siis kauaoodatud abikaasa külaskäik. Hetkel kõik tehnikavidinad on otsustanud siin kaugem mu vastu mingisugusele rünnakule asuda. Esiteks saatsin tagasi koju garantiisse oma telefoni (õnneks toodi uus) ja mul jooksevad iga liigutuse peale Chrome ja pildisüsteemid kokku :( Aga seni kuni ma härra ja proua reisudeni jõuan näitan sips oma tööd jälle. Tegelikult loominguliselt olen sattunud suluseisu. Tahan kasutada seda aega ära selleks, et teha uusi muutusi oma töös, mis kodus ootamas, sest vanaviisi see ei saa jätkuda. Hakkan lammutama vanu töökohustusi. Eesmärk on tagasi minnes muuta töö selliseks, et lõpuks õnnestuks o...

Suunaga Selfossi poole jäi teele Kerið kraater. Ette oli teada, et see pidavat kohalike sõnul ainuke looduslik vaatamisväärsus olema, millel on sisenemise tasu. Maksime 400 ISK, mõtlesin veel endamisi, et maksan nüüd selleks, et näha auku maa sees :D Häbi Viki ....häbi! See "auk" oli hirmus suur :D Igas tahes ütleme nii, et häbi oli isegi nii vähe maksta. Lume alt piiluv rohelus andis märku, et see koht on suvel täiesti värviline oma taimestiku tõttu. Jälle üks koht, mida pean nägema suvel! Selle kaadri tegemise ajal jäin ka minu Kertu kaamera ette. Nagu ta juba naeris, et suur kraater on minu ees ja mina teen põlvili makrot :D Aga vaatamisväärsus oli tõsiselt uhke, hoiatan, et mööda suurt teed sõites võite algul isegi kogemata mööda kimada, sest teda ole ...

Olen teile veel võlgu Selfossi jutu. Kuna suuremad toiduvarud olid otsakorral või siis juba hakkas toitumine korduma, oli algselt plaan, et peale pikemat kehva ilma perioodi, kui on ilus ilm, võtame suuna meie lähedal Selfossi, kus elab ka üks Gullgistani omanikke Alda. Kuna meie Ameeriklased ei ärka väga vara oli plaan siis, et pingutavad ja sõit algab kell 10. Pool kümme Kertu juba kraapis meie autot, mis oli suure lume ja jää kooriku all. Ühinesin mingi hetk ja teadsime, et olukorra saab paremaks alles siis kui kasvõi üks ustest avaneks, et auto sooja saada. Uksed olid täiesti jääs, selle jaoks kasutasin puidust pannilabidat ja avasin ust nagu konservi :D (mööda äärt jääd lahti murdes) Mõni km eemal otsustasime juba mitu nädalat oodatud hobuse peatuse, sellest oli mul 14 postitu...

Me ootasime 2 nädalat, et näha virmalisi. Olin enne näinud Lapimaal, siis olid need otse pea kohal värviline kardin lainetas...nagu vaataks emauniversumi seeliku alla :D Kohalikud ütlesid, ka  et ka nemad pole kaua näinud, sest kogu dets ja jaan on olnud selline sombusem. Esimese nägime u nädal tagasi, siis 3 päeva tagasi. Õppisime vahepeal oma kaameratele peale sättima õigeid setinguid...googeldasime ja Erinil oli ka ajakiri vastava artikliga. Eelmine kord algul tundus, et vist juba midagi õnnestus... Aga ei, ikka udune ja liigne liikuvus peal, kuid hakkasime juba aimu saama. Seekord kestis lausa mitu tundi. Kuid täna...ohohhooooo See oli uskumatu ja kuna Kertu tegi ägeda gifi oma blogisse, tahtsin ka proovida ja ainult sellega saan teile aimu anda, milline mäng see oli. Kõik ...

Ja nii kõndisid kaks Eestlast mööda küla, kaenlas suur labidas. Pilkases pimeduses rannast leidsime oma väikese vulkaanikese... Nagu ka kartsime, siis osutus meie üritus natukene tooreks. Sest kohalik soovitas u 2 labida jagu sügavust aga nagu nägite eilsetest piltidest ei julgenud suurega jalutada ja ilma varreta labidas ei võimaldanud Kertul piisavalt sügavale kaevuda. Kertu ettevaatlikult üritas lahti harutada. Õnneks mässimine oli piisav ja pinnase vesi ei tunginud pakini, kuid pakendist endast immitses tainast välja, sest asetasime ta pikali. Peale väikest harutamist ja puhastamist selgus, et leib on ainult 1/3 vedel. Seega sättisime ta ahju järelküpsema. Seda soovitas ka eelnevalt siin olnud Eestlane. Aga....see maitse oli jumalik. Kuigi panime pool ettekirjutatu...