Autor: viki

Suunaga Selfossi poole jäi teele Kerið kraater. Ette oli teada, et see pidavat kohalike sõnul ainuke looduslik vaatamisväärsus olema, millel on sisenemise tasu. Maksime 400 ISK, mõtlesin veel endamisi, et maksan nüüd selleks, et näha auku maa sees :D Häbi Viki ....häbi! See "auk" oli hirmus suur :D Igas tahes ütleme nii, et häbi oli isegi nii vähe maksta. Lume alt piiluv rohelus andis märku, et see koht on suvel täiesti värviline oma taimestiku tõttu. Jälle üks koht, mida pean nägema suvel! Selle kaadri tegemise ajal jäin ka minu Kertu kaamera ette. Nagu ta juba naeris, et suur kraater on minu ees ja mina teen põlvili makrot :D Aga vaatamisväärsus oli tõsiselt uhke, hoiatan, et mööda suurt teed sõites võite algul isegi kogemata mööda kimada, sest teda ole ...

Olen teile veel võlgu Selfossi jutu. Kuna suuremad toiduvarud olid otsakorral või siis juba hakkas toitumine korduma, oli algselt plaan, et peale pikemat kehva ilma perioodi, kui on ilus ilm, võtame suuna meie lähedal Selfossi, kus elab ka üks Gullgistani omanikke Alda. Kuna meie Ameeriklased ei ärka väga vara oli plaan siis, et pingutavad ja sõit algab kell 10. Pool kümme Kertu juba kraapis meie autot, mis oli suure lume ja jää kooriku all. Ühinesin mingi hetk ja teadsime, et olukorra saab paremaks alles siis kui kasvõi üks ustest avaneks, et auto sooja saada. Uksed olid täiesti jääs, selle jaoks kasutasin puidust pannilabidat ja avasin ust nagu konservi :D (mööda äärt jääd lahti murdes) Mõni km eemal otsustasime juba mitu nädalat oodatud hobuse peatuse, sellest oli mul 14 postitu...

Me ootasime 2 nädalat, et näha virmalisi. Olin enne näinud Lapimaal, siis olid need otse pea kohal värviline kardin lainetas...nagu vaataks emauniversumi seeliku alla :D Kohalikud ütlesid, ka  et ka nemad pole kaua näinud, sest kogu dets ja jaan on olnud selline sombusem. Esimese nägime u nädal tagasi, siis 3 päeva tagasi. Õppisime vahepeal oma kaameratele peale sättima õigeid setinguid...googeldasime ja Erinil oli ka ajakiri vastava artikliga. Eelmine kord algul tundus, et vist juba midagi õnnestus... Aga ei, ikka udune ja liigne liikuvus peal, kuid hakkasime juba aimu saama. Seekord kestis lausa mitu tundi. Kuid täna...ohohhooooo See oli uskumatu ja kuna Kertu tegi ägeda gifi oma blogisse, tahtsin ka proovida ja ainult sellega saan teile aimu anda, milline mäng see oli. Kõik ...

Ja nii kõndisid kaks Eestlast mööda küla, kaenlas suur labidas. Pilkases pimeduses rannast leidsime oma väikese vulkaanikese... Nagu ka kartsime, siis osutus meie üritus natukene tooreks. Sest kohalik soovitas u 2 labida jagu sügavust aga nagu nägite eilsetest piltidest ei julgenud suurega jalutada ja ilma varreta labidas ei võimaldanud Kertul piisavalt sügavale kaevuda. Kertu ettevaatlikult üritas lahti harutada. Õnneks mässimine oli piisav ja pinnase vesi ei tunginud pakini, kuid pakendist endast immitses tainast välja, sest asetasime ta pikali. Peale väikest harutamist ja puhastamist selgus, et leib on ainult 1/3 vedel. Seega sättisime ta ahju järelküpsema. Seda soovitas ka eelnevalt siin olnud Eestlane. Aga....see maitse oli jumalik. Kuigi panime pool ettekirjutatu...

Ma nägin ühe väikese osa oma reisi eesmärgi soovidest. Soovisin näha randa, seda musta, tormist ja kivist randa. Igal pool soovitab minna Vik randa ja kui kohalikuga rääkisime (kes elab Selfossis) siis ütles, et nii ülereklaamitud, tulge ka nende randa. Muidugi lähen Vik´i ka aga seni ikkagi kasutasime võimalust ühe sõiduga võimalikult palju näha ja tuli peale pikka päeva ka rand. Kuigi 2 nädalat saime parajalt ekstreemseid ilmaolusid, mis vaheldus vihmast-jääst-lumetormidest-tuuleni. https://www.instagram.com/p/BeBClgTldFo/?taken-by=vikipesa Niisiis päikese loojudes saime randa. Selfossist tuleb ookeani poole suur Ölfusá jõgi ja selle suudmes ründasime randa Siin maal on kõik maa sünnitatud vaatamisväärsused nii võimsad, et iga kord kui kuhugi lähed, siis esimene pilk sunnib...

Eile kui hobuseid näitasin toimus meil tegelikult suurem reisipäev, mille lõhun jälle laiali. Kuid kuna täna kasutasime võimalust, et teha esimene katsetus vulkaanileiva vallas :D Retsept: 2 cup (1 cup=230ml) rukkijahu 1 cup nisujahu 1 cup suhkrut (panime pool, sest eelnevad proovijad ütlesid, et väga magus) 2 tl küpsetuspulbrit 0.5 tl soola 0.5 liitrit piima Segad kõik kokku. NB: sellest portsust saime täpselt ühe topsi.   Ideaalne on kasutada tühja tetrapakki, seega jätame kõik alles. Kogusin juba 2 tk ja siis nv liiga usin Alda mees viskas ära. Hakkasin uuesti koguma :D Siis kui tainas sees, tuleb ta rohke teibi ja toidukilega kinni pakkida :D Siis rännak km eemale randa, kus ka teised "hunnikud" ehk matmispaigad. Kaelas labidas ja pakk. ...

Ja siit ta tuleb, kaua küsitud hobuse pildid :D Me näeme neid igapäev ja kuigi ma ka endine ratsutaja, siis mulle ei ole need hobused nii lemmikud, et hõikaks nagu reisikaaslased "Oi kui nunnud ja karvased jne" . Minumeelest on nad hetkel veidrad karvased :D Kuid mulle üllatuseks on nad suured, sest ekslikult peetakse neid ju ponideks. Natuke lähemalt ka. Tegemist on siis selle maa AINUKESE hobusetõuga. Keelatud on teisi siia tuua ja kui siit on hobune välja viidud ei tohi tagasi tuua! Saabusid Islandile 9. ja 10. sajandil kui Skandinaavlased siia nendega tulid. Neid on ainult kohapeal aretatud ja seetõttu on nad maailma puhtaim hobusetõug. Vanasti olid nad transpordi ja põllumajanduse jaoks, nüüdseks enamasti ilu ja ratsutamise eesmärgil. See on üks paljusi asju, milletõttu see maa on...

Oi ma panen nüüd laiska ja ei hakka topelt kirja panema, sest Kertu eile tegi nii ilusa ja põhjaliku postituse loomade kohta, et minge parem sinna lugema :D https://seiklussaarel.wordpress.com/2018/01/14/islandi-loomastik-vol-1-animals-of-iceland-vol-1/ Räägin ainult natuke ja kiiruga. Islandi kuulsaid Lunne me ei näe, need on kahjuks talvel avamerel. Ainuke võimalus on kohata polaar rebast ja minki. Paljutes kohtades on nad inimtegevuse tõttu ka julgemad. Muideks rebane oli siin saarel ainuke imetaja, kui 9.sajandil inimesed siia saabusid. Hobused ja põhjapõdrad on sisse toodud, hobused on siin aretatud. Üleeelmises postituses näidatud Islandi karjakoer on ka kaduvaks nähtuseks, sest "pole kõige kirkam kriit" ja kohalikud farmerid on hakanud eelistama teisi karjakoera tõuge, kes on tö...

    Kas on võimalik selline asi nagu ületootmine? Olen olnud siin juba 2 nädalat ja ma toodan mingeid pilte nagu liinitööline. Või on see minu piinav südametunnistus, et ma pole siinseks eesmärgiks seatud asju eriti töösse pannud.....Igas tahes eile avastasin, et joonistuplokid õhenevad ja hunnik laual valmis piltidest juba kerkib. Laotasin nad täna korraks maha, et ise ka ükskord aimu saada, mis valminud on. Sest ma olen siiamaani lihtsalt maha istunud ja see, mis välgatab, satub paberile kohe. See ongi hetkel see oodatud reisi eesmärk ja eelis, et idee saabudes, on mul kohe see võimalus ja ülesanne maha istuda ja kohe tegutseda. Panite tähele seda liigset boonust, mida ma ei nimetanud aga mida ikkagi alustasin :P Kuna kehvad ilmad jätkuvad ei ole me praeguse pundiga saanud r...

Eile toimus siis meie kardetud esitlusõhtu, millest me ei osanud midagi arvatagi. Kas kedagi tuleb, palju, mida teeme süüa, palju jälle, mida me näitame, miks jne!?!?! Tegelikult oli üliäge päev. Kohale tulid mõlemad omanikud Alda perega ja Kristveig, meie ja mõned külalised veel. Eesmärk oligi lihtsalt olla koos, saime tegelikult tutvuda ka omavahel lähemalt. Kuigi me olime juba tutvunud üksteisega polnud ülevaade üksteise töötamisest ikkagi nii põhjalik, sest üllatusi oli veel palju. Esitlesime siis seina peal oma eelmiseid töid ja rääkisime niisama Aga keda ma näitan ja räägin. Islandil on oma koeratõug. Über nunnu Islandi lambakoer. Selline paraja kõrguse ja tugeva kehaehitusega karjakoer. Neid on eri tooni. Tema oli siis Alda koer, kes ööbis ka meil. Hästi sõ...