Olen teile veel võlgu Selfossi jutu. Kuna suuremad toiduvarud olid otsakorral või siis juba hakkas toitumine korduma, oli algselt plaan, et peale pikemat kehva ilma perioodi, kui on ilus ilm, võtame suuna meie lähedal Selfossi, kus elab ka üks Gullgistani omanikke Alda.
Kuna meie Ameeriklased ei ärka väga vara oli plaan siis, et pingutavad ja sõit algab kell 10. Pool kümme Kertu juba kraapis meie autot, mis oli suure lume ja jää kooriku all. Ühinesin mingi hetk ja teadsime, et olukorra saab paremaks alles siis kui kasvõi üks ustest avaneks, et auto sooja saada. Uksed olid täiesti jääs, selle jaoks kasutasin puidust pannilabidat ja avasin ust nagu konservi 😀 (mööda äärt jääd lahti murdes)
Mõni km eemal otsustasime juba mitu nädalat oodatud hobuse peatuse, sellest oli mul 14 postituses pildid ja jutt. Aga tänu Kertule jäin ka mina kaamera ette, see kaader meeldib mulle väga 😛
Suunaga Selfossi üritasime leida ühte kasvuhoonet, kus pidi saama sisse astuda ja osta värsket. Kasvuhooneid leidsime palju ja ühes kuhu suunati tabas meid ülimeeldiv üllatus. Tomati kasvuhoonesse rajatud pood-söögikoht Fridheimar (vaadake kindlasti nende lehte). Pildid ei õnnestunud väga sest kasvuhoone valgus ei võimaldanud kaamerale sobilikku setingut määrata.
Kasvuhoone on kinnine, seda tolmendavad sellistes tarudes toodud mesimummud. Igas tarus on ema, et töölised teaks tagasi lennata. Üks karp, mille sisu kunagi vabadusse ei pääse on näidiseks huvilistele.
Aga söök, elementaarne, et kõik on tomatiga seotud aga üllatus oli ikkagi suur. Et palju maitsta saaks võtsime kõik erinevad söögid 🙂
1 ja 2 on Jen´i valitud õuna-tomatikook ja vahukoor
3 Kertu valitud tomatijäätis tomatimoosiga
4 minu valik toorjuustukook tomatimoosiga.
Kõik oli serveeritud tavalistes savipottides ja oli vähe sellest, et see nägi äge välja oli see kõik uskumatult hea!!!
Erin tellis tomati-juustu tortilla, mis oli ka täielik üllatusepomm.
No ei saanud jätta võimalust kasutamata ja teha kaader kambast enne kahvlirünnakut toidule 😀
Unustasin rääkida, et uksest sisse astudes on neil väike pood, kus on kõik maitseained, kastmed, moosid, joogid jne. Kõike saab maitsta ja kaasa osta (viin ka koju hea kogu parimat).
Sisse ei hüpanud aga käisime ka kaemas siis kuulsa Blue Lagoon´i väikest õde Secret Lagoon´i.
Secret Lagoon on esimene ja kõige vanem looduslik bassein Islandil
Hetkel veel mõtleme millise kasuks otsustame, sest hinnad on krõbedad. Isiklikult tundub natuke mõttetu maksta hulpimise eest 28 000 ISK (u 25€) ja Blue Lagoonis kaks korda rohkem, aga samas see on jälle elamus, mis on üks väärtus siin maal! Mõtlen veel, kuna soov on Härra G-ga seda nautida ja ta juba homme siin, siis otsustame!
Teele jäi Skálholt mis on Islandlastele üliväärtuslik asukoht. See koht oli 700 aastat Islandi kõige rikkam ja mõjuvõimsaim piirkond. 11-18 sajandini oli seal kirik, kool ja küla. Umbes 70 aastat maad laastanud maavärvinate ja laviinide tõttu , mis hävitas selle saare praktiliselt (ajalugu natuke hiljem) viidi kool ja piiskopaalne asukoht Reykjaviki ja piirkond vajus varemetesse.
20 sajandil kaevati välja vanad varemed ja ehitati uus kirik
Asukoht on tal hämmastav, kõrgendiku peal ja teisele poole jääb imeline väli koos kaugete mägedega. Teiselt poolt varemeid vaadates leidsime käigu.
Tegemist on siis taastatud käiguga, mis oli juba algselt kiriku ja küla hoonete ühenduseks.
Muidugi uus kirik on imeline. Alt käigust tulles on keldriruumis näha sadu aastaid vanad hauakivid ja mälestusesemed vanast kirikust. NB: väike annetusesoov (400 ISK) on selle eest.
Edasi kimasime, sõna otseses mõttes, sest näha oli veel vaja Kerið kraater ja ookean (milles oli juba nr 16 postitus)
Kuna Kerið on eraldi postitust väärt, siis siin mu jutt lõppeb seekord!