Uncategorized

Uurisime üks õhtu Rita käest, et mis on siinse piirkonna ajalugu, sest siin on vanad külad, milledes on palju vanu ja mahajäetud maju. Uusehitisi on vähe näha ja üksikud renoveerimised käivad. Seda maad on tugevalt räsinud sõjad. Alates teisest maailmasõjast, kui piirkond tühjaks jäi, sest elanikud põgenesid sõja eest ja sinna otsa 90.ndates kodusõda. Tagasi tulles pole paljud saanud oma kinnistuid enam tagasi ja nii see kõik seisab. Kuna see meile huvi pakkus, siis soovitas ta veel ühte kohta mida külastada. Kaks küla, mida üle oru vastas mägede otsas näeme. Tegemist on siis küladega, mis sõja ajal tühjaks jäid ja praeguseks väga minimaalselt asustatud. Loodus on teinud oma töö ja hooned vallutanud. Seal oli mõnusalt vaikne, peaegu null turiste. Saime vaikuses uudistada ja pildist...

Ülle oli juba varem kodutööd teinud ja meile valmis vaadanud lähedal asuva Pula linna, kus on kultuuri kohe südamest. Peamine vaatamisväärsus Pula Arena. See on ehitatud 27 BC – 68 AD ja on üks suurimatest säilinud Rooma amfiteatritest maailmas. Lisaks parim säilinud antiikne monument terves Horvaatias. Kellel rahast kahju, siis ümber selle saab teha nii tiiru, et näeb kogu konstruksioonti, aga sisse minnes pääseb ka areeni all asuvasse keldrisse, kus on oliiviõli ajalugu ja suur väljanäitus antiikseid anumaid/vase. Aga väga palju avastamisrõõmu pakkuv linn, mis on täis erinevaid antiikseid ehitisi: Augustuse tempel, ehitatud 27 BC-14 AD Sergii antiikne triumfikaar, ehitatud 29-27 BC Oliiviõli muuseum, kirikud, erinevad ülivanad antiiksed hooned jne...

See piirkond on täiesti teine ja omamoodi. Maastik on peamiselt mägine ja enamasti on külad mäe peal. Olles ise ühe  tipus same koguaeg ka teisi näha, eriti pimedas. Perenaine Rita (meie elukohast räägime hiljem) soovitas ühte nähtavat linnakest. Foto: Härra G Linnulennult on see meist ainult 6km aga mööda teid u 16km. See oli omamoodi kondamine. Armas, kitsaste tänavatega vanalinna ajalugu ulatub ülikaugesse minevikku. Ümberkaudses piirkonnas on märke vanadest tsivilisatsioonidest aga ka Illüürlaste ja Keldi hõimudest, kes elasid siin enne Rooma invasiooni teine sajand enne kristust kuni 539 aastal Bütsants selle üle võttis. 1358-1797 kuulus ta Veneetsiale. 1558 aastal sai ta linna staatuse. Foto: Mina :) 2011.a oli piirkonnas elanikke 736, linnas 164 Foto: Mina :) ...

Hommikul Härra G tuvastas, siis meie auto mure põhjuse. Turbo lõdvik läks lõhki, suur lõhe voolikus. Kuna oli pühapäev, siis elementaarne, et nii spetsiifilist juppi me ei leia naljalt. Öösel mehed libistasid närvide rahustamiseks ja toru lappimiseks kaks õlut ja hommikul teip+õllepurgi paigaga saime mingisuguse lahenduse. Selleks päevaks läks reisiseltskonna tee lahku. Meie ei hakanud riskima oma autoga ringivaatamist ja põrutasime otse Horvaatia ööbimis kohta. Aga perekond Rebased olid juba  ammu valmis vaadanud Sloveenias kuulsad Postojna koopad ja sõitsid neid avastama. Arvestama peab sellega, et väljas tuleb pileti järjekorras seista kuni 30 min tippajal. Parkimine terveks päevaks 5€. Hind on krõbe aga väärt külastust. Arvestama peab sellega, et 10C koopas võib hakata jah...

Seda oli kohe teada, et 2017 aastal Horvaatia külastus ei jää viimaseks. See maa on nii mitmekülgne ja rohkeid avastusi pakkuv. Seekord sai valitud Istria maakond Põhja-Horvaatias, eesmärgiga kiirelt hüpata ka üle piiri Itaaliasse. Eelmine kord kui tulime väikebussiga, siis kimasime ühe ööbimisega  kohale. See oli päris karm kogumus närvidele ja tagumikule. Sai vastu võetud otsus, et aitab tormamisest. Ja kuna bussi ei saanud, siis kaks peret on seekord igaüks oma autoga. Eestist alustasime rahulikult ennelõunat sõitu. Ööbimised olid u valmis mõeldud Poolas ja Sloveenias. Seekord me ei hakanud ette vaatama ööbimist. Poolas oli selles suhtes lihtne, bookinguga hakkasime jälgima ettejuhtuvaid kohti. Hoiatan siinkohal , ärge jääge sellega liiga hilja peale, paljutes kohtades lõpp...