Seda oli kohe teada, et 2017 aastal Horvaatia külastus ei jää viimaseks. See maa on nii mitmekülgne ja rohkeid avastusi pakkuv. Seekord sai valitud Istria maakond Põhja-Horvaatias, eesmärgiga kiirelt hüpata ka üle piiri Itaaliasse.
Eelmine kord kui tulime väikebussiga, siis kimasime ühe ööbimisega kohale. See oli päris karm kogumus närvidele ja tagumikule. Sai vastu võetud otsus, et aitab tormamisest. Ja kuna bussi ei saanud, siis kaks peret on seekord igaüks oma autoga. Eestist alustasime rahulikult ennelõunat sõitu. Ööbimised olid u valmis mõeldud Poolas ja Sloveenias. Seekord me ei hakanud ette vaatama ööbimist. Poolas oli selles suhtes lihtne, bookinguga hakkasime jälgima ettejuhtuvaid kohti. Hoiatan siinkohal , ärge jääge sellega liiga hilja peale, paljutes kohtades lõppeb chek-in juba õhtul kell 8-9. Ja neil kellel on 24h front-desk, võib olla juures lisatasud.
Nagu sai öeldud leidsime Poolas kiirelt ööbimise, puhas, mugav magada ja pesta…see ongi kõige olulisem. Hommikul rahulikult sõitsime edasi Tšehhi-Austria-Sloveenia.
Tsehhis peal ühte peatust avastasime, et auto tagant tuleb musta suitsu ja turbo oli kadunud. Väga tuju rikkuv olukord, eriti kuna ei tuvastanud ju alguses ära, et milles asi ja mäed olid ju tulemas. Pingeliseks muutus olukord veel siis, kui selgus, et jõuame Sloveeniasse nii hilja, et ööbimiskohad on kinni. Oleks võinud ju Austrias ööbida aga selle hind oli mitu korda kallim. Võrdluseks siis: otsingus oli 8 inimest (4 täiskasvanut+4 last, üks öö, soovitavalt hommikusöök) Poolas saime (hommikusöögita) u 80€ ja Sloveenia hinnad algasid 150€ (enamus üle 200€). Arusaadavalt, et Austria mitmekordne hind (Sloveeniaga võrreldes) oli liig ja pingutasime edasi. Leidsime ühe, millel 24h front-desk, helistasin ette ja küsisin, kas on ok kui saabume öösel kell 2. Eelmine kord Horvaatiasse sõites me ka läbisime Sloveenia ja ID-kaardi jama tõttu sõitsime erinevaid kohti aga mitte miski ei olnud meid ettevalmistanud selleks, mida kogema pidime ööpimeduses. Nii järsud ja keenulised teed… Musta suitsu taguotsast eritav ja ilma igasuguse jõuta Volvo nägi meeletut vaeva, et vahel 24% tõuse võtta. Õnneks ootas meid tore majake.
Hommikul nägime seda, mis öösel puudu jäi visuaalselt. Meil reisikaaslane Ülle juba eelmine Horvaatia väljendas oma hirmu tegelikult selliste teede suhtes. Hommikul sealt mäest allasõitmine oli talle juba paras väljakutse. Aga kõik meenutas looduse ja majade suhtes väga Austriat (käisime Austria mägedes kevadel).
Kokkuvõtvalt: Poola teed on kõvasti paremaks muutunud, Suwalki ümbersõit on ka valmis saanud. Jätkuvalt on Tšehhis odav õlu 😉