Meie maja asub mäe küljel u 900m kõrgusel merepinnast. Iga päev oli meie vaade merele, kus peale lookleva rannaääre kõrgusid veest ka eri suuruses kivised saared. Päeval tundub tühi kivine pinnas aga öösel helgivad rannikul ja saartel suuremad linnad. Suurim ja üks kuulsamaid selle piirkonna saari on Krk ja otsustasime ka seda natuke avastada.
U 70km ja 1,5h sõitu. Saarele jõuab nagu silla kaudu. Krk oli nagu täiesti teises kliimas. Ilm oli kuumem, maastik kõrbe meenutav, loodus ja ka arhitektuur oli erinev. Eesmärk ennekõige oli minna randa. Kuigi igalpool on kivised rannad, siis lugesime, et seal leidub ka liivasemat, kuid ei vaevunud otsima, sest eesmärk oli päikesepatareisid laadida ja ujuda. Esimene rand oli sama nimeline Krk. Seda on tihti kiidetud, sest rannaäärel on suur männimets, mille alune pakub ideaalset päikesevarju neile, kes terve päeva seal veedavad.
Suureks üllatuseks olid meile hinnad. Üleüldiselt avastasime sellel saarel, et kuigi ta on ainult turistikas ja veel võimsam, kui Senj, siis oli ta odavam! Senj rannas oli pesemine 2kunat, Krkis 1kuna, odavam oli söömine, joogid ja jäätis. Krk rannas on parklas ka parkimine, kuid varuge kannatust, kui seda leidub, siis seal liiklemine võib teiste turistide rumaluse ja/või ülbuse tõttu kohati probleeme tekitav.
Peale mitmetunnist „grillimist“ liikusime otsima Vrbnik linna, kus pidi olema maailma kitsaim tänav ja lootsime seal ka süüa.
Sellesse kohta võis ära armuda. Pisikesed imelised majad, mis enamus paiknes ehitatult järsule rannakalju seinale ja peale. Leidsime imelise restorani, kus sisensedes oli pisikene välisterass 180 kraadi vaatega merele ja vastaskaldale. Söögid normaalse hinnaga (pitsa u 50-60 kuna), soovitame võtta ühe pitsa kahe peale, nad on suured!
Seda tänavat otsides leidsime avastamisrõõmu pakkuva vanalinna, oma kitsaste tänavate, aedade ja vaadetega. Leidsime ka selle maailma kitsaima tänava, oli tõesti kitsas 🙂
Mõte oli, et võiks ühe ujumise veel teha, seadsime suuna Baškale see on siis üks nendest linnadest, mille valgust me oma majast näeme öösel.
(Pilt: netist)
Päike juba loojus ja meie mäega ranna äär kumas roosakalt. Seal oli huvitav rand, korjasime kotitäie kive, selle sobramine oli kohati põnevam kui ujumine. Lumivalgete kvartside hulgas oli hulgi hästi värvilisi ja mustrilisi kive. Ujutud, kotid kive täis tutvusime siis pimeduse hakul ka linnaga. See koht oli täis poekesi, riiete, ehete ja mu nänniga. Ja ikka hinnad madalamad. Tekkis isegi väike pahameel, et meie rannalinn, nii kallis on.
Tagasi majja jõudes uurisin mind häirima jäänud nähtuse.
(Pilt: http://www.nikdaum.com/news/2015/05/krk.html)
Terve saar on kaetud selliste kivihunnikute ja aedikutega. Tundus, nagu keegi igavusest oleks mõned aiad ladunud. Selgus, et see on ajaloolise tähtsusega nähtus. Väga vana kiviladumiskunst suhozidovi või gromace kohalikus keeles. Tegemist on sajandeid vana kuiv kiviladumise tehnikaga. Eesmärgiks on kirjas, et esiteks puhastati lahtistest kividest oliivide, viinamarjade jne jaoks maad, siis see kivi laoti territooriumi jagamiseks madalateks müürideks, mis võisid sirguda mitmete kilomeetrite pikkusteks.. Mingi viitena oli ka see, et see müür kaitses saaki külma põhja tuule eest. Sarnaseid müüri ja aia jäänuseid oli ka mandri peal mägedes.
Soovitus! Kindlasti külastage seda saart, saate täiesti teise kliimaolu osaliseks. Minge juba varahommikul sinna ja veetke kuni pimeduseni. Kuna hinnad normaalsed, siis võimaldab päev läbi söögikohtades söömist. Päevitage ja nautige!
[…] Enamus asju mida kahel korral sai rännatud on nüüd ka seekord korraga nii mugavalt sõidetavates kaugustes.Esimese päeva mõtteks sai Krk saart natuke uurida, minna ujuma ja meie aastate jooksul kõige lemmikumaks jäänud pitsa söögikohta minna. Vana lugu […]