Horvaatia vol.7 Plitvice jezera

Plitvice järvede park on Lõuna- Euroopa üks vanimaid, Horvaatia suurimaid ja üks UNESCO maailma pärandite nimekirjas. Ütleme  nii, et see on igati väärt ja kohustuslik külastamine. Nii kuna me selle kogemuse saime, siis räägin nüüd lähemalt mitmed soovitused ja tähele panekud, et teil ei oleks asjatut avastamist.

Untitled_Panorama1

Pilt: Härra G imeline panoraam

Meie pere piletid (2 täiskasvanut ja 2 last) olid kokku u 62€. Parki sõites on parkimine olemas, aga see kujutab endast meeletut metsa alust, kus looklevate rajade mõlemad ääred on tihkelt autosid täis ja tegelikkuses on üliraske parkimist leida, arvestage sellega, et sõidate äkki pikemalt seal ringi. Plussiks on see, et kui saate metsa alla parkimise mitte väikesesse esiparklasse, siis on teie auto selle lõõskava kuumuse eest puude varjus. Meie sisenesime teisest väravast. Piletit võisid osta juba parklast või siis jalutasid mõne km eemale kohta, kus kohast see rajade süsteem algab. Sealt viisid bussid iga natukese aja tagant kaugemale, kus kohast see peamine vaatamisväärsuste piirkond hakkas. Kõigepealt mäe peal suhteliselt ebamugavat kruusateed, ebamugavaks tegi see, et pinnase sees olevad kalju tükid turritavad püsti ja on pideva hõõrdumise tõttu pealt libedad. Kuna see alguse osa on paras tatsumine, siis mõelge soovituslikult läbi lastevankrite või ratastoolidega sinna minemine. Põrkasime kokku eestlastega, kes soovitasid rada natuke muuta ja kohe poole peal trepist alla koopasse ronida (taganjärgi oli see õige otsus, sest muidu oleks me pika ringi teinud kalju peal)

DSC03866 DSC03867 DSC03868

Koobas oli nii suur ja sügav ja mõnusalt jahe peale kuumavat jalutuskäiku. Sealt alt hakkab pihta laudtee, mis lookleb mööda kaljuääri, võimaldades vaadata seda hämmastavalt läbipaistvat ja helesinist kumavat vett. Põhjast olid nähtavad kõik kalad ja ussid ning langenud puud.
See tee lookleb kilomeetreid ja selle suurim eelis on vari. Kuna kaljuseinad pakuvad varju ja hiljem kui järve ääres juba jalutad varjab looklevat teed suured puud. Seega ei ole hirmu, et sa ülekuumeneks.

DSC03873 DSC03875 DSC03894 DSC03898 DSC03916 DSC03919 DSC03925

Selle raja lõpuni käies, saab praamiga tagasi alguspunkti sõita.

Nii aga nüüd hoiatus ja soovitus punktid teile. Avastasime, et põhimõtteliselt ei pea sa piletit ostma, seda küsiti ainult, siis kui sa soovisid üle järve tagasi tulla praamiga. Kuna buss oli tasuta, siis võid ju sa ka käi neid koopaid, koskesid ja järve vaatamas ja lihtsalt sama teed ka tagasi tulla. Kuigi kohalikud ka hoiatasid, et seal on kallis, siis ainuke kallis oli pilet, võrreldes Senjga oli isegi söök odavam.
Suurim asi, mida räägitakse on see, et seal on ülerahvastatud ja kahjuks ei saa ma seda väidet ümberlükata. Laudteed on korralikud ja enamvähem laiad, aga kuna rahvast on palju ja enamus nahaalselt jääb lihtsalt seisma pildistama või jutustama, siis on pidevalt sellised ummikud. Arvestades vahetevahel tunglemist, imestan, et keegi vette ei kukkunud, kuna seal pole ühtegi äärist.
Samas selle koha ilu õnneks natukenegi kompenseerib seda ebamugavust. Kuid kes loodab tõsisemalt pildistada, siis varuge kannatust!

Aga me soojalt ikkagi soovitame minna!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.