Horvaatia vol.9 Senj ja viimane tipuvallutus

Käes on kahjuks viimane päev meie reisil. Kuna hommikul on plaan juba kell 6 sõitu alustada, et viisakamal kellaajal õhtul Poola jõuda, siis ei saanud me enam väga koormavat päeva lubada. Ja kaugemale sõit oli seekord välistatud. Mõte oli veekord „grillida“, ujuda ja võtta ette meil linnas (Senj)  mäe otsas asuva kindluse külastus.
Nehaj kindlus

DSC04021-001 DSC03993 DSC03994-001 DSC04000-001

Mõnus ronimine ja kindluse katuselt avanes ideaalne vaade meie mäele ja Senj linnale.

DSC04009-001 DSC04012-001 DSC04015-001

Õhtul oli eesmärk teist kõrgemat mäge vallutada. See osutus väga kurnavaks ja raskeks….aga…..vaade tipust kompenseeris kõik. Ma ei liialda, aga tõesti oli tunne nagu sa seisaks maailma tipul ja koputad kohe paradiisi uksele.
Kõrgus 1040m

Olime saavutanud selle reisi vältel sellised füüsilised eneseületused ja näinud maailma täiesti teises vormis. Praktiliselt lamedalt kodumaalt pärit Eestlasele selline kogemus on midagi suuremat. Kuigi kui me reisime, siis ma ikka teen enne natuke isiklikku kodutööd eesootava suhtes (reisi peamine kokkupanek ja korraldamine on Härra G töö olnud), siis seekord ma tahtsin tulla nii, et kohapeal avastan ja seetõttu polnud ma teadlik sellisest pinnasest, veel vähem uskunud, et me oleks seda vallutama hakanud.

DSC04027 DSC04033 DSC04039
Kui te olete vähegi sellised reisijad, kes ka loodust kondavad ja olete autoga, siis kindlasti võtke kaasa matkasaapad. Ma kondasin ketsidega ja see oli sellel maastikul paras ettevõtmine. Tallaalused on saanud nii rannas kui ka maastikul „mudimist“. Teadsin ette, et loodus enamvähem sama ja meile pole ohtikke asju aga õhtul omanikuga vesteldes selgus, et mäel on hundid, karud, ilvesed, mägikassid, kojottid (need huikasid öösel) hirved, jänesed jne. Aga soovitus oli, et kui vähegi seltskond räägib ja häälitseb hoiavad nad kõik eemale. Suurim ehmatus tuli pimeduse saabudes. Maja juures on imeline väliterass suure lauaga, kus me kõik 9 matkasellis saime koos süüa. Nägime koguaeg sisalikke ja putukaid, kes olid vägagi suured (umbes tikutops). Üks õhtu tahtsin oma putukapelglikku abikaasat ehmatada ja kui hakkasin näppudega ühte suurt sitikat haarama seinalt, siis ta pritsis väga kipitavat vedelikku. Aga viimasel õhtul siis, avastasime seina peal skorpioni. Dr. Google tuli appi ja selgus, et Horvaatias ongi skorpionid, kes kasvavad kuni tikutopsi suurusteks. Õnneks sama mürgine või siis ohtlik nagu mesimummu nõelamine. Sellest kõigest olenemata oli meie ööbimine turvaline ja ka looduses kondamine.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.