Jordaania vol.2 Amman

Jäime kaheks ööks pealinna Ammani, sest me ei olnud kindlad, kui väsinud me oleme reisist. Et siis oleks täiesti teistsugusesse kultuuri vaikselt hotellis olles kergem sisse elada. Ausalt öeldes, me magasime ja vedelesime kaua ja siis otsustasime, et ei saa esimest päeva raisku lasta.
Amman on üle 4 miljoni elanikuga Jordaania pealinn, mis on omakorda ka maailma vanimaid linnu, mis on pidevalt asustatu. Linnapilt on kõrgustega maastikul ühtlaselt ühesuguste hoonetega kaetud vaip. Isegi kui ehitavad uusi hotelle, büroohooneid jne, siis on nad sarnased. Eluolu ja ehitus kvaliteet on halb (seda siis tüüpilisele eurooplasele) aga üllatavalt puhas. Tihti ei saagi linnas aru, kas mingid kohad on maha jäetud või reaalselt elataksegi nii. Poisikesed mängivad tänavatel jalgpalli. Kohalik liikluskultuur on tase omaette, sellest räägime eraldi hiljem, aga seetõttu sai hotell pandud linna äärde kiirtee lähedusse ja see piiras ka selle, et esimesel päeval ei hakanud kõiki meie väljavalitud vaatamisväärsusi üritama.
Kuid esimeseks valikuks langes The Royal Automobile Museum
Eelmine kuningas Hussein oli väga suur tehnika huviline ja koguja. Muuseumis on tema lennuk, mootorattad ja autod. Sinna kogusse kuuluvad mitmed haruldased tehnikaimed nagu: Mercedes-Benz SLP McLaren “Stirling Moss” 2009, Xenox elektri motikas jne.

Lisaks ka filmidest “Martian” ja “Star Wars” kasutatud ja tuntud masinad, mis kingiti riigile tänuks filmimisloa eest.

Sissepääs oli 20 JOD inimene. Erilisele tehnikahullule igati võimas ja väärt vaatamine.

Kuna me olime ju pool päeva maha maganud, siis oli valikuid vähe kuhu veel üritada nii, et ei peaks kohalikus liikluses kangelast mängima ja muuseumid kohe ei sulguks. Ilm oli nii fantastiliselt soe Eesti kevad, kuiv ja päike. Tahtsime seetõttu mingit õue vaatamisväärsust. Valisime Rooma teatri. Ja siis saime ka mõnuga tunda, mis tähendab siinne liiklus.

Rooma teater on ehitatud aastatel 138-161. Taastati 1957 ja nüüd kasutatakse seda erinevate kontserdite ja ürituste tarbeks. Lisaks on seal müüride sees kaks väikest muuseumi, kus on ilus ülevaade kohaliku eluolu ja folkloori ajaloost.

Sissepääs tasuta tänu Jordan Pass’ile

Jordan Pass (tuleb osta ametlikult lehelt mitte vahendajalt, lisasin lingi) peab olema enne maale saabumist ostetud. Sest hiljem seda enam osta ei saa! Pass sisaldab viisa tasu 40 JOD, mille muidu pead maksma lisaks lennujaamas. Pass võimaldab mitmetesse kohtadesse juba tasuta sissepääsu ja koguaeg siin küsitakse ka.

Kondasime süüa otsides kohalike vahel ja võtsime riski ühe söögikohaga. Nagu juba öeldud, siis tüüpiline eurooplane minestaks ja kui julgekski sisse astuda, karjuks “fuih ja aih”, aga nagu öeldud, “söö seal kus kohalikud”. Me siis sõime ja olime nii rahul. Laud kaeti kilega (oleme seda saanud enne Hong Kongis, kus lihtne oli koristada, et võeti kile nurkadest ja korraga minema) ja peale tassiti selline kogus toitu, et me loomulikult ei suutnud seda tarbida, võtsime osa kaasa.
Praegu kui ma seda kirjutan, oleme olnud siin juba 5 päeva ja väike siiber on kanast ja riisist, mis on neil peamine toit. Aga tuleb öelda, et kuskil mujal pole nii head kana ja riisi saanud!

Kuigi oleme suures vürtsi sööjad, siis see maa jääb meile lahjaks. Õnneks, saab Bebe ja mõni pereliige veel ei taha vürtsist toitu. Ärme unusta ka nende jumalikult head ja pehmet lameleiba, mis on “mustbe” iga toidu juures.
Poed nagu ikka väikesed, lärmakad, suitsuhaisused aga nii kirjud, kõike tahaks katsuda ja osta. Palju on ka magusat, oleme ju halvaa ja baklava maal. Tänavad on ka täidetud veidrate toidulettidega, lõhnasid jumalikult aga ei osanud/julgenud proovida.

Neil on mingi teema maisiga, millest ma üritan tagasi tulles reisi lõpus täpsemalt arusaada.

Edasi kimame Lõuna-Jordaaniasse Wadi Rumi ja alustame sealt üles tagasi liikudes reisi.