Kolmapäev, november 30
Shadow

Horvaatia 2022, vol.1 Ülestunnistus ja esimene lennureis

Et kõik ausalt ära rääkida, siis jätsime välja Küprose reisilt ühe päris väljapaistva uudise.

Küpros 11. jaanuar 2022

Meie perre lisandus üks värske reisisell. Kutsume teda Bebeks.
Kuna eelmiste lastega on nii suur vanusevahe, siis ei julgenud mõelda/loota, et mina reisin see aasta. Kellel vähegi lapsed, teavad kui suur peavalu ja närvikulu see olla võib. Ja ei ole nii, et väikestega raske, vahel need puberteedi alguses reisikaaslased on palju hullemad. Kuid meie pesamuna juba varakult tõestas oma tublidust ja võtsin ise julguse kokku.
Nagu ikka, siis traditsiooniliselt jälle Horvaatia.

Kuna beebi ei kannata 3 päevast autosõitu, siis meie tulime lennukiga ja ülejäänud pere pluss teine reisipere autodega. Kuna meie oleme tuttavas piirkonnas, siis palju uute kohtade tutvustamist ei pruugi seekord tulla. Natuke suurem rõhk on siis väikelapsega reisimine.

Meie lend Rijekasse algas Riia lennujaamast. Kuna lennu aeg ei klappinud bussidega, siis pidin ma ise kahekesi beebiga Riiga kohale sõitma. Tartumaalt on u 4h sõit ja arvestasin kohe ette, et ei pruugi kogu sõitu magada ja teen mitu pausi. Riias liiklus on täiesti teine tase (halvas mõttes) ja ma üritasin sinna tipp tunni ajal manuaal autoga. Päris mitu närvirakku hävitasin. Kohati tundus, et kohalikud ise ka ei tunne ühtegi liiklusmärki ja/või ei huvita. Aga kuna hommikul kell 8 oli juba lend ning hetkel lennujaamades toimuvate jamade tõttu peaks 2h varemgi lennujaamas olema, siis ööbisime Riia lennujaama hotellis.

Teine tsirkus hakkas lennujaamas. Siit õppetund beebidega reisimiseks. Meie mõte oli reisile kaasa võtta kõhukott ja kuna beebi ju veel ei istu, et panna kergkärusse, siis turvahäll+jalad. Aga kui ma lõpuks lennujaamas turvakontrolle jne läbisin, siis tundus küll nagu ma oleks „ennast jalga tulistanud“. Esiteks oli eksitav informatsioon, kuidas ja kas saab turvahälliga lennukisse (osadel saab turvahäll panna istme peale, teised võtavad nö ära antavaks pagasiks ja kolmandad võtavad kohe chek-in’is ja pagasisse).
Kujutage siis nüüd ette situatsiooni:
Jõuan lennujaama- panen lapse kõhukotti-eemaldan turvahällilt jalad ja panen kokku.
Beebi kõhul, mõlemas käes jalad ja turvahäll liigun check-in. Ja ta ei võta mul asju, käsib nendega kõndida turvakontrolli ja väravasse.
Kuna turvahäll eemaldamine jalgadest on üksi väga tülikas, siis ei saanud ma neid enam kokku panna ja siis nii kõndisin ma nagu maarjamaa vägiema oma kodinate ja beebiga.
Turvakontroll- selgub, et pean beebi kõhukotist eemaldama ja kõhukoti (mis on mitme meetriste paeltega seotav) eemaldama enda küljest. Turvakontrollis tüdruk õnneks aitas selja pealt sõlmede avamisega ja kui väravast läbi saime ning noormees küsis, et „kas saab aidata“, surusin beebi talle kätte ja eemaldasin lindilt kõik oma asjad, sidusin uuesti koti omale külge ja beebi sisse. Ja jälle nagu vägiema asjad käes liikusin värava poole.

Ja ka siis mu tassimine ei lõppenud, sisenesime lennukisse õuest, pidin väravast lennuki trepi kõrvale tassima asjad. Kuid siis juba oli isadest abipakkujaid mul juba mitu.

Lendamise mugavuse suhtes beebiga oli mul oma arusaamine mugavusest, arvasin, et kõhukotis see u 2h oleks parim. Jällegi info oli erinev uurides, et mõni lennufirma võib keelduda kõhukotis lapsest ja nõuab ikka eraldi vööga. Lendasime AirBalticu uue lennukiga, oli oli mõnus ja mugav. Beebiga lendaja pannakse alati akna alla (et temast ei peaks üritama keegi üle trügida). Mulle toodi ikkagi vöö ja beebi päästevest. Vöö juba seetõttu, et kui tahan ta ikkagi kotist välja võtta.

Aga ta oli megatubli. Magama jäi juba väravas, korra ärkas ja tegi pahameele häält, kui piloot lendama hakkamise teate andis väga valjult ja korra keset lendu, sest tal harjunud kehahoiakut ise unes vahetama. Igas tahes vedas minul, mu naabritel ja kogu lennul!

Tunnistan, et vaatasin väikese hirmuga hinges teiste reaktsiooni, kui nägid väravas beebisid. Ma olen nüüdseks nelja lapse ema aga isegi varem lennates olen natuke hirmuga vaadanud neid peresid, sest me ei tea kunagi mis saama hakkab. Meie pere ainuke väikelastega lend oli 15 aastat tagasi kui käisime Berliinis 1 ja 5 aastasega ja nad olid nagi nii megatublid. Kuid oleme olnud lendudel, kus vaesed lapsed nutavad ja jorisevad tunde.

Ahjaa, mis teeb siis veel mugavamaks kogu mu lennu, meil on ta ainult rinnatoidul. Seega värske mämm on koguaeg kaasas ja vajadusel võetav.

Kui lennukirattad Krk saarel maandus, siis ma veel Messengeris andsin Härra G-le teada, et oleme maandunud (meenutan siis uuesti, minu muu pere hakkas Eestist autoga sõitma 4 päeva varem ja olid juba kaks ööd Horvaatias maganud). Kirjutasin veel naljaga, et nad võiks mind sildiga oodata, peal näiteks „Welcome back from prison“ või midagi sellist….

Nad ootasidki. Omavahel veel naersid, kas keegi reetis ette mulle, et ma nii täpselt ära arvasin.

Igas tahes, kuna meil oli selline pool magamata öö selja taga ja solgutamist täis lennujaama kogemus, siis esimene päev oli lihtsalt meie perele chill ja arusaamine, et kuhu oleme siis seekord sattunud.

Mis me siis õppisime sellest kõigest nüüd?
Väikelapsega reisides, eriti veel üksi reisides mine lennujaama nii, et käes on lisaks lapsele nii palju kui kanda jõuad. Pigem tõesti jätta vanker maha või siis leida selline mida ei peaks lammutama. Minuga kaaslendajatel oli suur vanker ja teistel need kokku pandavad vihmavarjud, aga neil oli abikaasad ka.
Kõhukott on väga mõnus asi!
Lennujaamades on olemas igal sammul päris viisakad ja privaatsed imetamis- ja mähkimistoad.

Seekord oleme siis reisil jälle üle pika aja sugulastega, kellega nautisime väga mõnusat Poola reisi 2016 ja Hong Kong 2016

1 Comment

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.