Incredible INDIA vol.10

Oleme nüüd kaks päeva kodus olnud ja selline veider tunne on peal. Ma arvan, et süüdi on mu kiire kohanemine, mille tõttu tundub kohati, et ma nagu poleks nii kaugel käinudki. Aga samas meenub kõik ja tundub, nagu oleks teisest kodust ära tulnud. Täna tuttavale saates ühte pildiblogi tabasin ennast pahandamast, sest mind vihastas inimeste India solvamine.
Üks asi, mida ma ka reisil ja ka koju tulles olen öelnud on “Kõik mida te näete ja kuulete India kohta ongi tõsi!” Tegelikult ka! Ma olen tüübilt selline “turvaline reisija” kes eelistaks tsiviliseeritud-arenenud maid, et ei peaks turvalisuse või puhtuse pärast kannatama. Ja väga kartsin seda reisi. Kuid tundub, et selle hirmu viiski tegelikult ära see kuuldud-nähtud teadlikus ja tegelikult oli seal mõnusam kui arvasin.
Põhjus miks täna pahandasin seda blogi vaadates, oli kirjutaja ja kommenteerijate negatiivsus selle maa ja inimeste elu-kommete-traditsioonide üle. Kes me oleme, et halvustada neid!?

Ma üritan võtta seda maad ja inimesi lühidalt veel kokku, mida ka tulevane reisija paneb ise tähele ja omamoodi hakkab hindama.

Linnapildis hakkab kohe silma lehmad ja koerad, neid jagub igale sammule. Koerte puhul tundus nagu nad oleks ühest emast, sest nad oli eri värvi kuid ühist tõugu 😉 Ja nad kondavad ning magavad igal sammul. Tihti tuli vaadata, et peale ei astuks 😛 Meenus siis vaktsiinide tegija “nali”, et ära paita ja ära lase tänavalastel ja koertel ennast hammustada. Õnneks ühtegi vaenulikku koera ei näinud.
Lehmad see eest…no kui räägitakse haisvast Indiast, siis me saime erinevaid haisusid tunda, kuid kaks oli kindel. Suurim hais mitmekümne meetri peale oli seal kus olid lehmad ja välipeldikud. Ma ei saanudki täielikult aru, et mis teema on lehmadega. Fakt on see, et nad on väga pühad, söödetakse ja kogu elu ning liiklus käib nende ümber. Palju loomi on kodutuna aga on ka linnas tänaval peetavad hurtsikud, kus magab pere ja siis kõrval loomad. Nendelt võetakse piima ja kuivatatakse kütteks sõnnikut ….AGA mitte keegi ei söö.
Paaril korral me nägime sigu prügihunnikutes ja linna serval ahve.

Inimesed siis. Muidugi eurooplasele on nii võõras ja kohati isegi lausa vihale ajav see pidev “enesepakkumine”. Näiteks tuled metroo trepist alla ja riksa-meestest sein ootab ees, nad kõik tahavad sind sõidutada. Turu peal nad kõik hüüavad ja isegi tulevad järgi ja üritavad jätkuvalt veenda ning meelitada.
Mind isiklikult üllatas nende vähene inglisekeele oskus, eriti noorte puhul.
Kuid kui räägime viisakusest, siis neil hakkab viisakas alates keskiga. See kõlab veidralt aga nii see oli. Meie üritame kasvatada oma lapsi juba varakult, et nad kasvaks arvestavaks ja viisakaks. Seal ma arvan, et see on nagu meie takso juht ütles, et mõistus tuleb pähe mingis vanuses. Tegelikult suhtutakse turistidesse väga viisakalt! Enne reisi räägiti ja lausa hoiatati, et oi mind hakatakse näppima ja olen “maius” kohalikule mehele jne. Sellist asja polnud!!! Vaadati klaasistunud pilguga tihti, sest me paistame ikka silma, eriti avastati meid siis kui rääkisime, sest eks Eesti keel ole ka väga võõras neile. Aga polnud ühtegi lähenemiskatset ja ebasündsat käppimist. Kuid kui sa ikka rändad kuhugi, siis pead sina sealsetest reeglitest kinni pidama! Naistele, siis: dekolteed vältida ja õlad ei ole paljad (särgid) ja püksid-seelikud mitte lühemad, kui põlv!

Nagu juba räägitud, siis vaesus on meiega võrreldes väga suur ja kui lähete, peate südame kõvaks tegema. Meenutama endale “Ma ei saa maailma päästa” . Ennekõige see käib laste kohta…omal on sama vanad kodus ja sa näed neid tänaval magamas, elamas, ellu jäämas…
Omamoodi naljakas oli neid näha igal sammul magamas. Härra G ütles, et sellise kuumaga pole ime, et enamuse ajast magab 🙂

Lapsed- kuna tänavaolud ja see, et  nad ka riksat, tuk-tukki ja metroga rallivad, siis kõik väikelapsed on süles…nii nunnud, nad suudavad igas olekus magada lõug õla peal 🙂 Kuigi tõdesime, et neid igas kehatüübis (pikki, ülekaalulisi jne), siis vot ikka ei suutnud ma nende vanust tihti tuvastada 😀

Mida märkasime, siis nad tihti juba väga väikestel värvisid silmi mustaks. Ka olid nunnud käevõrud ja jalaketid 🙂 emmed kaitsesid oma suurte sallide või sari otsaga magamise ajal. Mehed on ka väga perekesksed. Küsimus mida alati küsiti siis, et miks me lapsi ei võtnud kaasa?

Tuletan meelde veelkord, et meie blogi jutt käib ainult Delhi kohta, see on nii suurel maal kindlasti täiesti erinev.
Fakt on see, et ma ei jõua oodata, millal tagasi saan!