Neljapäev, november 21
Shadow

ISLAND vol.24 Lääne Island

Olen juba kaks nädalat võlgu meie kolmanda koos reisi päeva abikaasaga. Kuna oli eesmärk rendiautoga võimalikult palju näha ja kogeda, siis nagu eelmises postituses ka kirjas olime sõitmas mööda lõuna rannikut. Kuna olime hullult väsinud esimesest päevast, siis oli teine päev kahekesi siin läheduses (Geiser, Gullfoss, Kerið ja Selfoss), Tagasitulles Härra G vaaritas minu “kaaskannatajatele” süüa ja lõõgastusime kohalikus Spa´s Fontana  . Kallis oli küll, kuid mõnus ja igati nauditav!

Nii meie kolmas päev. Soov oli rallida rohkem põhja poole ja rännaku peatus punktideks sai pandud kõigi soove või kohalike soovitusi.

Kristveigi abikaasa Ari oli suureks abiks ja hoiatas juba ette, et see lääne rannik on suures osas selline tühi aga maastik on vaatamist väärt. Minule meeldis, sest vahet pole kus suunas sa siin sõidad, siis igas suunas on maastik, mäed, vulkaanid jne erinevad. See piirkond on tõsiselt tühi ja rahulik. Isegi hea ja nauditav vaheldus peale mitu nädalat kommuunis elamist 🙂
Soovitus, kui ajaliselt on teil sõitmine oluline, siis Reykjavikist põhja sõites on teil valida u 6km pikkune aga 1000 ISK maksev tunnel või tunnike sõitmist. Valisime tunneli!

♦ Esimeseks peatuseks B oli Kertu soovitud must kirik Búðakirkja . Kohalike seas lemmik pulmakoht ja ka hämmastava pildistamise asukohaga. Sattusime sinna jõudes peale imelisele hetkele, kus noormees just ilusa neiu kätt palus ja kihlusid ♥ Ilm oli karm, maa oli jääs, “uisutasime” ranna poole, nägin esimest liivaranda.
Meie üllatuseks oli see, et kirik oli kinni. Kohalikud enamasti neid ei lukusta, aga mõistame, et selle koha populaarsuse ja eraldatuse tõttu oli olukord seekord selline.

Kogu meie sõitmine toimus ka seekord nii, et ühel pool on ookean ja teisel pool tohutud mäed. Kuna seekord põhja poole sõites olid kõik mäed lumised. Alati polnud maa valge aga mida edasi sõitsime muutusid ka teeolud keerulisemaks ja kõike kattis lumevaip. Eesmärk oli teha poolsaarele tiir, sõites ümber Snæfellsjökull nimelise vulkaani.

(vabandan oma pildi pärast, tegin telefoniga!)

Lisaks on poolsaare tipus Snæfellsjökulli Rahvuspark. Asutatud 2001 aastal, säilitamaks kohalikku loodust ja maastiku. Lisaks on ta ka ainuke Islandi rahvuspark, mis asub ranniku ääres. Vaated on hämmastavad. Ma ei tea, kas asi oli selles päevas või ongi see nii, aga olen juba ammu alla andnud, et mõista, mis paneb sellel maal looduse sedasi värve esitlema. Päev oli pilvine ja sombune aga ookean oli imeliselt sinine, lumi puhasvalge ja mägede pealt piiluv liustik helesinine.

♦ Peatus C Igati kohustuslik vaatamisväärsus on rahvuspargis asuv Londrangar basalt kaljud. Vaatamiseks on kalju äärele tehtud korralik vaateplatvorm, võimaldades nautida kaljude väänduvaid vorme, suvisel ajal Lunne ja kajakaid, kes seal pesitsevad ning imetleda lainete metsikut jõudu.

Võib olla saab natuke aimu, mis vaade seal tipus

Praeguse rahvuspargi alal ei tehtud kunagi heina, sest usuti, et maa kuulub seal elavatele haldjatele. Kõrgeim sammas on muljet avaldavalt 75m kõrge ja madalam 61m.

♦ Peatus D Kuna niikuinii tuli teha tiir poolsaarele oli Ari soovitus, et me võiks peatuda ja süüa järgnevates linnades, millest suuremas  Ólafsvíkis me tegime ka söögipausi. Tegemist on suurema kalasadama linnaga

Saime nautida ülihead kala.
Kahjuks ei jõudnud haikala muuseumisse aga panen teile ikkagi lingi, minge läbi!
http://www.bjarnarhofn.is/index.html

Põhjus, miks me ei jõudnud haikala muuseumisse ja ajaliselt pidime sõitma oli Härra G suurim soov.
♦ Peatus E Brugghús Steðja ehk siis meie keeli  Stedji pruulikoda. Soov oli näha ja mekkida kohalikku käsitöö õlle saavutusi. Aeg pressis takka, sest nad on küll iga päev avatud aga 13.00-17.00. Seetõttu me reisime enne ümber poolsaare, mitte vastupidi. Kindlasti külastage ja ajage juttu. Kuna Härra G oli roolis, võtsin ma joomise enda peale ja tema mekkis keeleotsaga. Ehk siis mina sain täiega nautida ja enamuses otsustada, mida kaasa tuua. Hakkas korralikult sarve 🙂 Kaasa valitud õlled…ma ei tea kuhu ma nad pakin aga koju pean ma nad varsti viima!

Selgus, et Kertu õlut ei joo, aga mekkis huvi pärast ka. Vaadake lingilt nende valikut. Kuulsaks said nad skandaalse Hvalur 1-2-3 õlle seeriatega, milles kasutatakse heeringvaala. See loodi spetsiaalselt just nv kogetud Þorrablót ürituse tarbeks. Kaasa sai ostetud erinevaid maitseid, sealhulgas Hvalur 2 millele on lisatud vaalamunandid, mida on suitsutatud lambasõnnikuga (kuna neil on küttepuude puudus ;)). Hvalur 3 on sama asi, vaalamunandid aga need on “marineerinud/ligunenud” Kombucha ehk teeseene vedelikus

Küsis omanik, et mis ma arvan….ei osanud  midagi erilist välja tuua maitses….pole enne ühtegi vaala munadest hammustanud!
Aga maitsed väga erinevad ja ägedad. Mehed sattusid nii suurde jutuhoogu ja nagu ikka kui juhtub, et kaks “asjaarmastajat” kokku sattuvad, siis toodi lõpuks erilisemaid asju mekkida ja koju anti kingitusena ka kaasa.

Kuigi seekord tundus selline sõit tühjuses, siis ikkagi ennekõige oli ta meeletult ilusa maastikuga nauditav kulgemine, palju võimalusi fotograafidele. Kuid tegelikult on koopaid ja koskesid, mille juures peatuge ja uudistage, meie seekord ei jõudnud!

Aga siin härra ja proua reis otsa saigi. Luban, kunagi tulen tagasi nii, et autos ja tiir peale!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga