ISLAND vol.25 Þorrablót

Kui alguses siia tulles hakkasime ka huvi tundma varem kuuldud “toidujälkuste” vastu (oinamunad, mädakala, vaalaliha jne) selgus, et meie residentuur jääb ideaalselt veebruaris toimuva aasta suurima ja tähtsama püha ajale. Kohalikud ütlesid, et see on isegi võimsam kui aastavahetuse pidu.
Þorrablót on südatalvel peetav paganlikele jumalatele ohverdus pidustus. Komme kadus unustusse ristiusu tulekuga ja taaselustati 1960.ndate paiku ühe restorani poolt. Tänapäeval on see jätkuvalt populaarne. Paljud suuremad külad-linnad korraldavad oma peo, kuhu sõidavad tagasi pidutsema ka seal juba eemal kolinud tuttavad ja perekonnaliikmed. Seetõttu on üritus väga rahvarohke ja lõbus.

Meie pidu oli siin samas suures spordihoones, kus me ujume ja trenni teeme. Vabandan ette pildide kvaliteedi pärast, ei tahtnud välguga ehmatada inimesi.
Kõigepealt siis suhteliselt kole pilt aga selline oli siis naiste esindus Gullkistani poolt. Vasakult: mina, Anke (Saksamaalt), omanik Kristveig, kaaskannataja Kertu, teine omanik Alda ja Raisa (Ameerikast)

Pikas koridoris olid fotod ja illustratsioonid möödunud sündmustest ja inimestest

Juba hakkas veider läppanud lõhn ninna jõudma ja enne peosaali oli siis see oodatud tervitus: hákarl ehk mäda haikala ja Brennivin ehk Must surm. Tegemist on sellise võimsa maitselise viinaga, mis on tehtud kartulist ja köömnetest.

  

Hais on kole ja kummitas mind terve peo aja sest meie laud oli täpselt seal ukse juures, seega seda lehka voolas iga liikumisega sisse, lisaks koju jõudes avastasin, et mu riietel on see ikka veel küljes 🙂
Kes seda kunagi proovib, siis soovitus on tükike liha+ viin loputamiseks. Ma tegin rumala vea ja jäin närima. Ütleme nii, et hais pole meeldiv aga maitsel pole viga….aga seda siis kui sa ei näri!!! Mida kauem see mul suus ringi käis, seda võimsamaks ja hullemaks muutus maitse. Läppanud mekk asendus nii vänge kuse maitsega, et ma poleks seda uskunud ja seda on ka raske iseloomustada. Viinaga sain alla!

Tohutu saal oli kaunistatud, suur lava, lauad ja söögid.

Algab pihta siis ühislaulmiste ja sõnavõttudega, millele järgneb video+etendus etteaste. Teevad nalja oma eluolu ja kohalike inimeste üle. Muidugi võõrastele oli see kohati igav, sest aru ei saanud aga põnevus läheneva söömise ja peo ees kasvas.

Korraga rootsilaua tüüpi väljapanekule meid ei lubatud, ilusasti ja organiseeritult öeldi, et siit lauast hakkame ja meie olime kannatamatult viimased. Käisin enne kui rahvas üle käib pildistamas.

Lambapea (svið) 

Nii, mis siis minu taldrikusse sattus:

Kahjuks me ei teadnud, et nad kohe koristavad söögid ära ja paljud asjad jäid proovimata 🙁 Lisaks sain kinnitust oma kahtlusele, et kui nad siin räägivad kasutades sõna sour ehk siis inglise keelest hapu, on tegemist äädikaga. Kuid mitte alati, seetõttu ongi hapu väljend. Mõned asjad on siis hapendatud mitte äädika vaid piimast järgi jääva vedelikuga, mille nime ma hetkel ei tuvasta ja ei hakka spekuleerima (kes oskab aidata, oleks tore faktid selgeks saada!)

  1. Vulkaanileib– Saime võrdluseks siis seda nende oma ja rõõmustame, sest viimane katsetus oli samasugune ja oleme õnnestunud 🙂 Selle all on nende lameleib, mulle väga maitseb. Selline pehme ja suitsune wrapi tüüpi asi, mida nad just talve perioodil söövad.
  2. Ega nad siis ainult “jälkusi” söö, on ka tavalist toitu. Keedukartuid valges kastmes
  3. Vot see oli mu eriline lemmik, seda oleks võinud süüa suure kausiga. Lambaliha hautis…nämmm.
  4. Valikus oli kartuli- või kaalikapuder.
  5. Heeringat 5 erinevat.
  6. Vaalaliha, mulle maitses, meenutas esmasel hammustamisel nagu oleks pehme krõmpsliha. Marineeritud  äädikas.
  7. SÜLT– valikus sealihast (mida ka võtsin) ja lambapeast.
  8. Lambasink– Kohalikud soovitasid ja armastavad, seda oli nende taldrikutest näha, see oli väga hea!
  9. MUNANDID– Heeheeeee tuli ära 🙂 tarretises oina munad. Tekstuurilt oli ta kala niisale sarnane, pehme ollus, mis oli äädikane, tükeldatud ja tarretises.
  10. Ääre alt piilub verikäkk (blóðmör). Teda pakutakse neljas variandis: verikäkk verega või neerudest ja samad asjad äädikas. Mulle muidu kodus väga maitseb aga oli väga kuiv, selgus ka põhjus, kasutavad rukkijahu. Siis ei imesta ka, et lapsed panevad selle peale suhkrut ja söövad magusa pähe.
  11. Kuivatatud kala, näen seda ka poes palju, erinevas varindis aga arvasin, et see on nagu Hong Kongis, et pannakse supi sisse jne. See on rahvuslik snäkk, seda võetakse matkale jne kaasa koguaeg. Võrreldes meie voblaga pole see soolane 😛 Lubasin, et kui kunagi tagasi satume ja läbi kargame toon võrdluseks meie oma 🙂

Täielikuks üllatuseks oli magusa puudumine (va kohvi kõrvale pakutav shokolaad) aga jutu järgi, neil polegi väga magusa traditsioone.

Vot kahjuks ma rohkem ei suutnud süüa. Põnes oli vaadata, kuidas Alda meie lauas ainsana lambapea võttis ja võinoaga sealt silmakoopas urgitses.

    

Kaadrisse sain ka siis meie ainsa mees residendi Neil (Iirimaalt) . Teine meesterahvas oli Alda abikaasa Jón.
Uutega pole päris see läbisaamine nagu meil oli Erini ja Jeniga, seetõttu ei ole nagu otse küsinud, et kas võin teha su pilti jne. Natuke lähemalt ka neist: Anke on siis kirjanik, tuli siia kirjutama lasteraamatut, selgus, et vist lausa 3 erinevat. Raisa on äärmiselt seltsiv ja lõbus New Yorkist pärit tütarlaps, kes tuli kirjutama luuletusi (pimeduse teemal, ideaalne koht!) ja Neil on muusika kirjutaja.

Igas tahes, kui kõhud täis tuli lavale bänd, võtke õppus Eesti bändid…4h!!!
Ma pole ammu nii palju karanud ja tantsinud, siiamaani on kurk veel valus hõikumisest. Nad armastavad pidutseda ja tantsida. Üksikud istuvad ja tantsupõrand on umbes. Eriti vinge oli mäng, kus tehti kaks ringi, naised väljaspool ja mehed sees, liikudes siis muusika saatel vastasuundades ja siis kui muusika lõppes, saad oma ees seisva paariliseks ja teed nii ühe tantsu. Kolm korda ja ma sain nii palju keerutamist, et higi voolas 😀
Tantsisime mitu tundi. Vahepeal on neil selline äge komme. Kuna riieturuumis on hea kõla, siis kui bändil oli väike paus, minnakse sinna ja hakatakse laulma….ÜBERÄGE!!!

Ei ole ainult Eestlased need laulurahvas, millise hingega nad laulavad. Muidugi see üritus muutub ka mingi hetk läbuks ära, sest enamus on selleks ajaks purjus ja viimased ühinejad lähevad hoogu kohati.
Muideks peod on +18. Seega vanemad lasevad rihma väga lõdvaks.

Oli ülilahe ja arvestades, et piletiraha oli 7500 ISK mis on meie rahas u 60€ , kodus poleks ma elusees seda maksnud aga see oli siin kõike väärt!

Thank you Alda, Jón and Kristveig for inviting us to Þorrablót, we had soo much fun!

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga