Ongi käes viimane päev. Eile läks pool päeva selles fantastilises templis ja siis mõnus tunde kestnud shopingutuur Main Bazaaril. Õhtul üritasime pakkida kõik ära. Kuna olime teadlikud siinsetest hindadest ja kaupadest, siis tulime Delhisse käsipagasiga ja lahkume 3 suure spordikotiga 😀
Härra G üritas naisel hoida „kainet pead“ ja käis nagu käätsataja aina sabas….peletades mind päris kiirelt mõne leti juurest, aga naiste eilsele soovile andis ta järgi ja ma sain veel ühe kotitäie pakutrüki templeid osta. Keegi peab ju asja mõistusega ka võtma.
Kuna eilne üks eesmärk National Rail Museum näol jäi tegemata, siis läksimegi täna esimese asjana sinna. Vot ma räägin teile nüüd üht, eriti teie kes peredega reisite. Kuhu te ka ei rändaks maailmas, siis alati on olemas rongi, või teaduse-tehnika, lennunduse jne muuseumeid. Meil on 2 poissi ja Härra G, kes tahab igasuguse käsitöö ja tilu-lilu vahele saada törtsu testosterooni. Aga uskuge mind, te naised ei pea ka kahetsema. Sellised asjad on väga ägedad ja meil on vahel plikad suuremad erutust täis 😉
Igastahes, me läksime siis National Rail Museum´isse. Praegu oli seal kohati remont aga usun, et kes varsti sinna satub või meie ka kunagi äkki, siis seal saab olema megavinge koht. Päris suur park oli täis ennenägematuid vedureid ja vaguneid India raudtee ajaloost. Sobib ka kuuma ilmaga, sest saab kõndida varju alla pidevalt (puud või varikatused) Valmimas oli ka sisemuuseum, mida meie kahjuks ei näinud, aga usume, et saab olema väga võimas. Pilet oli ka naeruväärne 20 ruupiat.
Seal samas lähedal avastas Härra G National Science Museum. Kahjuks meie sinna jõudes oli seal meeletu saba ja hakkasime kartma, et näeme osaliselt ja läheb korterisse tagasijõudmisega liiga kiireks. Kuid tuk-tuki sõidu ajal tehnika muuseumisse, nägin, et lähedal on National Crafts Museum. Võtsime sammud sinna ja…oh, ma ei suuda oma sõnu piisavalt kokku võtta 🙂 Käsitöölised on käinud ja tutvunud Eesti oma ERM´i jne varamutega ja oleme kõik külastanud mingeid talumuuseumeid, näitusi jne. Kõik isiklikult minu aastate pikkuse käsitöö-kunsti kokkupuude kahvatus tänase nähtu kõrval. Ma ei ütle, et meil on halvasti või koledasti, kuid kes vähegi on kokku puutunud aasia maade kultuuriga, siis saab aru, et nende detailsed tarbeesemed, kangad, maalid on midagi enneolematut.
Aga ma sain ühest kohast kogu laksu. Mõtlen selle all seda, et sisehoovides on sadu aastaid vanad majade (hurtsikute 😉 ) näidised, sisehoovid, meeletud vannid ja inimesest kõrgemad pütid, mille sees hoiti toitu jne. Vankrite, tarbeesemete, skulptuuride, maja detailide näidised. Aga kui eile ma ütlesin, et süda jättis tukse vahele, kui nägin pakutrükiplaate, siis täna ma sain rütmihäire. Käsitööline ei kujuta ettegi neid suuri rätikuid, tekke, kangaid, riideid….millised tikandid ja detailid ja kõik see on suure koguna nähtaval TASUTA. Neid asju saab vaadelda nagu vaibapoes, kus keerad suuri stende seinal.
Igatahes, pikk jutt – jama jutt, mõte lühike….MINGE!
Lennujaama tulime siis suurte kottidega seekord metroos. Jõudes öösel, läksime korterisse prepayd taksoga, see oli suhteliselt kallis (1600 ruupiat), ka korteri omanik ütles, et see oli rööv. Kuid see oli soovituste järgi turvaline. Kuna metrooga saime sõbraks ja rallisime 90% oma sõite, siis otsustasime aja ülejäägiga ikka sõita. See oli hästi lihtne, kui ainukese hoiatusena, seal on palju rahvast ja sa pead pressima ja suruma oma suuri kotte (kui on) masside sees. Härra G käskis kirja panna, et „Hindud loomastuvad metroos“. Asi, mida oleme kõik päevad tõdenud, siis kohalik ei loe ja ei hoia kinni mitte ühestki reeglist. Need sildid ja jutud oleks nagu ainult võõrastele. Esimesed päevad oli metroos rahulikud, aga viimastel päevadel rallisime kaugematele „jahimaadele“ ja saime tipptundide masse tunda. Ja meie irvitame Tallinnas vanureid, kes jooksevad esimesena ühistransporti, sest muidu ei saa istuma. Kujutage ette, tihkelt täis vagunis seista…ise higistad, teised higistavad…..konditsioneer huugab kuklasse………ja siis lähevad uksed lahti. Sind ei lase keegi rongist välja, vaid tormavad kohe sisse. Sedasi trügivad kõik ja ise samal ajal rõõmsad ja mitte grammigi kurjad. Eks see on lihtsalt nende elu. Meie tõdesime viimaseks päevaks, et see liiklus, ühistransport ja inimesed olid juba hakanud liigseks muutuma. Tahame vaikusesse ja plaanime kohe teha matka vaikses Eesti looduses 😀
EDIT: Teema panin netti Zürichi lennujaamast, seljataga on pikk ja pool magamata öine lend. Juba teatati, et kodus ootab 8C ja vihm…..pean otsima Riias pagasit kätte saades kõik oma teksad, tagid ja sokid välja 🙂
Jutu lõpus kirjutasin, et hindud ei hoia kinni reeglitest jne. Eriti on see julm kinnises ja väga reegleid täis lennukis. Kui ei panda pagasit nii nagu vaja, töllerdatakse ringi kui keelatud ja lapsi ei panda maandumisel-õhkutõusul rihmadesse….
It´s GOOD to be back HOME!