Pealinna Reykjaviki oleme näinud siis ainult nii palju, kui pimedas jõudsime ja kohe lahkusime Gullkistani poole.
Kuigi oli vahepeal mitmeid soove ja uskusime, et pääseme paremini liikuma. Esimesel kuul määras see, et Jen ja Erin tegid nii hooga tööd, et raske oli leida vaba päeva ja kuna Erin oli juba tutvunud pealinnaga, siis polnud temal enam huvi. Teised tegid ka nii hooga tööd ja olid ka tutvuda saanud juba. Seega meie võimalus avanes alles paar päeva enne lahkumist, kui Raisa pidi vabastama oma toa 28. veebruaril ja ootama 1. märtsi lendu.
Kevad oli hakanud ennast juba ilmutama, peale lumetorme. Temperatuur ulatus õues juba +9C ja tänu mitu ööd ja päeva sadanud vihmadele oli lume kahanemine märgatav. Lõpuks said meie silmad ka aimu, milline võiks see maastik olla ilma lumeta.
Alustasime sõitu vara ja kuna tee viis läbi alles 10 päeva tagasi paksus lumes puhkava Þingvellir Rahvuspargi, siis nägime täiesti teistsugust vaatepilti. Imeline maastik. Kohati oli veel lund, kohati oleks nagu ammu juba kevad.
Reykjavik on tegelikult ühele Eestlasele selline jala vabalt jalutatav linn nagu Tartu või Viljandi. Olime teinud eelnevalt eeltööd kaardi ja internetiga, sest eesmärk oli muuseumeid ja mõnda nö “must see” turistikat näha.
Reykjavik Art Museum. See koosneb kolmest linna eri paigus asetsevast hoonest ja tal on ka ühine pilet 1650 ISK. Määravaks on siis fakt, et eelnevalt soovitan uurida lahtioleku kellajad ja selle järgi valida, mida esimesena külastate. Esimeseks peatuseks ja kuhu auto ka jätsime sai Kjarvalsstaðir e modernse kunsti muuseum, siis tipatapa Hallgrímskirkja poole, mis on linna üks tunnustatumaid ja igast suunast nähtav üliilus kirik.
Tippu me ei hakanud trügima, pilet on 8€ aga järjekord oli meeletu. Usun, et vaade on ka hinda väärt! Aga seest on ta ka imeline
NB: soovitus, kui kardate eksida, siis see kirik on igast suunast nähtav ja selle järgi orienteerumine on kõige lihtsam.
Eelnev Tartu Kunstikooli resident soovitas Kertule ühte pagariäri. Ütleme nii, et pole kunagi ägedamat elamust ja kõhutäit saanud
Jään aadressi võlgu aga see on kiriku läheduses.
Teise Hafnahùs kaasaaegse kunsti muuseumi kõndides saime ka oma turismiostud tehtud (magnetid, kaardid jne).
Raisa soovitas meil kindlasti jalutada ka sadamas, et külastada väga ilusat arhidektuurilist meistriteost Harpa kontserdimaja
Raisa soovitas näha päikesetõusu või loojangut seal, siis värvilised klaasid peegeldavad sees. Lisan netist leitud pildi öisest vaatest, seega leidke see hea aeg sinna jalutamiseks!
Ja kuidas me siis ei tee pilti kuulsa Jón Gunnar Árnasoni “Sun Voyager´ist”
Nüüd pidime läbi linna uuesti tatsuma, et oma auto esimese muuseumi parklast ära tuua ja sõita siis kõige kaugema Ásmundarsafn skulptuuri muuseumi suunas. See nii minu maitsele loodud Islandi armastatud skulptori Ásmundur Sveinssoni enda disainitud hoone, on nüüd temale pühendatud püsinäitusega.
Jõudsime tund enne sulgemist ka Islandi Rahvusmuuseumisse aga soovitati kohe, et ühe tunniga ei vaata ja tegime otsuse, et 2000 ISK maksvat piletit ei osta “läbijooksmiseks” ja jätame selle siis nö seemneks, kui kunagi naaseme 🙂
Meile väga meeldis, armas linn, huvitavate majade, hoovide, kangialuste, poekeste, kohvikute ja veel palju erilisega! Jalatallad olid jalutamisest ümmargused aga emotsioonid laes 🙂
Tagasi oli veider sõita, üks liige oli jälle lahkunud ja nii jäigi meid kolm 🙁