Täna kogesime midagi hämmastavat, külastasime Härra G endist töökoha töökaaslast, kes Lantau saarel omab nüüd pagariäri. Olles enne uurinud ja kolanud juba läbi HK piirkonna ning saare ja Macau, siis Lantau pakkus täiesti uutmoodi elamust. Saime loodust, mida tegelt juba igatsema hakkasin. Mõnus paadike viis meid Mui Wo sadamasse, kus ootas meid mõnusalt vaikne ja omamoodi idülliline linnake. Tervitasime Kit Lau ära tema pagariäris ja ta soovitas võtta kohe suund bussiga Tai O kaluriküla vaatama. Odava raha eest sai ka teha paadituuri, mida väga soovitan, sest muidu ei saa saarest ja tema rannikust aimugi.
Isiklikult, oli mulle see veel suurem elamus, sest ma pole ju enne mägesid näinud (va India reisi ajal kui u Kaukaasia kandis üle mägede lendasime lennukiga). Juba HK-s võtsid kõrgemad maavormid jalad värisema, siis Lantau oli juba tase omaette. Juba bussisõit mööda kitsaid ja looklevaid mägiteid pani ka meid mõistma, miks sellistes kohtades sõitnud inimesed räägivad hirmust, kui aknast välja vaatavad. Meie kõrgus mõõtmise järgi oli kõrgeim mõõdetud (oma bussist sõidu ajal) 340m merepinnast ja Buddha juures 500m.
Sõitsime edasi Po Lin kloostrisse, kus oli ka üks minu soovitud vaatamisväärsusi, Tian Tan Buddha
Alguses Kiti poolt laideti meie Buddha soov maha, öeldi, et turistikas…aga…me pole elusees nii võimast asja ja kohta näinud. Milline hämmastav vaade sealt avanes igas suunas. Mäed olid nii kõrged, et otsad olid pilvedes. Seal oli vaine, õhk nii puhas ja loodus hämmastav.
Kuigi alguses arvasimegi, et kogu teema on kuju ümber, siis algselt seal asub klooster oli midagi ülivõimsat!
Viirukite meri 
Paljutesse kohtadesse oli sisenemine keelatud turistidel, lubatud ainult neile, kes reaalsel sinna palvetama lähevad. Aga õnneks sai uksel näha ja……ma räägin ju…sõnu pole enam selle kõige iseloomustamiseks! Saal oli nii ere, et silmadel hakkas valus.
HK-s on vähe loomi, isegi koeri ei hulgu, ja laupäeval nägime esimest korda linna vahel ühte kassi 😉 Aga kloostris oli olukord teine. Lantau saarel on palju koeri ja hulkuvaid pühvlid ning lehmad (kõikide kohta on kohe hoiatatud, et mitte välja teha ja häirida. Aga eks templi juures käivad nad kõike söömas prügist ja nuruvad nänni turistidelt.
Väga väsinult, kuid emotsioonide rikkalt sõitsime bussiga Tung Chungi, et metrooga koju tulla. Muidugi lahe oleks olnud mööda neid mägesid tulla köisraudteega, mis sealt kloostrist otse Tung Chungi sõitis, aga see oli liiga kallis.
Tung Chungis oli sellest saarest juba kolmas täiesti teistsugune külg, uhke ja uus linn.
Igal sammul on kõik majad nii kõrged ja suured, et isegi ei suuda vahel korruseid lugeda, et aimu saada.
Selle konkreetsel majal oli korruseid 30. Imeilus saar ja väga hästi kirjeldatud!
Ootan jätku ja pikemalt, pikemalt!