Lõpuks saime ka meie ühiselt linna nautima. Kuna seljataga olid rasked 3 päeva, siis otsustasime teha puhkepäeva. Meie maja on mäe külje peal ja siin all on kohe suur rannalinn Senj. Kõigepealt siis rand. Siin on enamasti kivised rannad, vette soovitatakse minna plätude või spets sussidega, sest kivid on teravad ja merisiilikud pole kuigi sõbralikud kui peale astud.
Ja vesi on nii soolane, et seltskonnast käis juba läbi nali “siin saaks kurki soolata”
Linnake on tore, väikeste vanade majade, kitsaste tänavatega. Söök on muidugi nämm, kuid Eestlase jaoks kallima poolne. Samas kui mõtleme selle peale, et oleme turistidega sadamalinnas, siis on hinnad isegi odavad. Näiteks kalavaagen 150 kuna (ehk u 20€) ja õlu 16-30 kuna.
(Kala, kalmaarirõngad, beebi kaheksajalad 🙂 )
Aga mis oli imeline selle päeva lõpetuseks oli jalutuskäik õhtul meie mäe peal.
Stairway to heaven…
Siinsest ilust saab teile aimu anda ainult panoraamidega, endal vaatamiseks on vaja ka iga kord 360 kraadi keerata. Meie maja asub siis mäe küljel 900 m kõrgusel. Siit saab edasi veel ronida kõrgemale ja seda me siis tegime päikese loojumise eel. Iga natukese aja tagant tõstsid pilgu ja pidid kohe pilti tegema, sest iga tõusva meetriga muutus vaade. Lõpu me ronisime lihtsalt tippu ja siis peaegu nägid ümberringi kõike. Täiesti uskumatu vaatepilt ja maa ikkagi. See võib mõnele naljakas tunduda, aga enamus meist pole ju mägesid veel kunagi näinud 😛 Mäe otsas oli siis kõrguseks 1400m. Tegin nö väikese ringvideo, milline oli mäeotsast vaade 😀