Ja läkski teise ööbimiskohaga samamoodi nagu Petras. Aga mis ei tapa teeb tugevamaks. Maja on päris lahe kohalikult, ehtne kohalik…aga…AGA…ok, saame aru, et off-season ja vist me ainukesed hullud, kes talvel selles majapidamises rendivad. Aga nii raske on meile panna kasvõi eelmine päev küte sisse. Samas nagu ma eelmises postituses kirjutasin, siis pole ju kasu, kui uste ja akende vahed nii suured, et torka käsi. Lasen endast korra selle viu-viu uuesti välja ja jätkame teemaga.
Siin piirkonnas kõrbes oli meil suured plaanid, mis hõlmasid endas palju liikumist. Ideaalne peale sellist sõitmist. Panin jälle kokku video selle päeva kohta, sest tõesti vahel ei anna me oma mõtteid ja tundeid edasi lihtsalt teksti või pildiga. Eks üks toetab teist 🙂
Mides kanjon ja oaas
Esimene kanjon, meie majast 4 min jalutuse kaugusel. Palju turiste ja sama palju müügi lette.
Kui me aasta tagasi Marokos käisime, siis sealsed mäed, mida sõitsime on suure Atlase mäestiku lääne poolne ots ja nüüd olime ida poolses otsas. Kohe lendavad ligi giidid ennast pakkuma, aga küsis ainult 40 TND, mille tingisime 30 TND peale (muideks, kuna ta oli nii asjalik ja lahe, siis me maksime tegelikult talle 50 TND).
Alguses mäele minnes lähme läbi berberi küla, millest alles ainult varemed. 1969 aastal oli Tuneesias laastav vihmasadu, mis kestis kuni kaks nädalat. Kuna see maastik ei ole suuteline vastu võtma sellises koguses katkematut vihma, siis suured tulvad ja sajud hävitasid väga palju oma teel. Samuti ei pidanud vastu savi majad, mis “sulasid”. Midese berberi küla ja ka järgmine Chebika hävines täielikult. Kohalikud ehitasid uued majad natukene parema asukoha peale, et vältida ajaloo kordumist.
Siin teile hea ajalooline VIDEO sellest laastamistööst.
500 inimest hukkus ja üle 100 000 jäi kodutuks. Hävingu kahju oli miljonites naeltes, et saada teed ja raudteed uuesti korda. Rääkimata kodudest.
Aga vaatamisväärsusest, Läbi küla minnes jõuame mägikitse kuju juurde, mis on berberite sümboliks. Kitsast kalju pilust läbi minnes avaneb meile juba kanjoni ja selle põhjas oaasi vaade. Hoiatusena ütlen, et kogu see maastik on savine, kui on ilm vesine (nagu meil öösel sadas), siis jalanõud kleepuvad. Jalutamine ei nõua mingit erilist füüsilist pingutamist, mõnus treppidel jalutamine ja kividel turnimine. All oaasises jookseb oja, mis tuleb mäest välja. Vesi on soe. See tuleb naabri Alšeeria mägedest, lume ja jää sulamisvesi, mis kuskil maakihtides siiapoole liikudes muutub ka termosoojusega mõnusalt soojaks.
Letid on täis kohalikku käsitööd, mis nii kirju silmale ja tore, aga naispere ahvatlesid kivimid ja fossiilid. Kohalikud käivad neid mägedes ise korjamas, on erinevaid geoodid, fossiilid (hai hambad, teokarbid, puit) ja mineraalid. Kohati küsivad parajat hinda selle eest aga tingides saad lõpuks hea summaga koti täis. Aga siin väike õppesõna, kui oskad silmad lahti kanjonites seigelda, siis leiad neid ise!
Chebika oaas ja kanjon
Natuke maad eemal on Chebika kanjon oma suure oaasiga. Kanjoni serval on väga suur berberi küla varemed, millel siis oli sama saatus eelmisega. Siin nägime kanjonit ainult pealt, kuna eelmise päeva vihm tegi põhjas jalutamise võimatuks, meiesugused kullud oleks rõõmuga seal ka jalutanud 🙂
Siin pakkus ka ennast kohe giid, kelle saime 20 TND eest.
Pätti pidime seekord kinni hoidma, oleks üle ääre põrutanud 😀
Sööma läksime sealsesse restorani, kus kohalikud naised kokkavad. See oli meie reisi kalleim söömine 160 TND (47€) aga see oli mitme käiguline ja eriliselt maitsev. Ei kahetse.
Tamaghza kanjon
Kuid nüüd räägin ka negatiivse loo, mis on meile säga suur õppetund ja loodetavasti ka kellelegi, kes siia satub lugema.
Tee ääres Härra G tegi pilti mäestikust, kui juurde ilmus motikal mingi kiilakas tüüp, hakkas seletama, et oi kuidas ta teab ühte ägedat kanjonit, kus “no turists” ja Indiana Jones koht. Tulge ma näitan…
Sõitsime temaga paar km tagasi ühte külasse ja siis mingist tagahoovist viis meid kanjonisse. Siis juba hakkasime arutama, et miks ta juba ei lahku, kas tõesti üks selline giid (enne pole sellise peale sattunud), kes maanteel värbas omale kliente. Vedas ja upitas meid mööda kanjonit, näitas täpselt neid filmi kohti, toksis geoode ja fossiile meile. Mingi hetk ilmuvad teised turistid ka, naerame veel omaette “No turist”-my ass!!!
Juba see, kuidas iga hetk tegi vägagi muljetavaldavaid kaadrivõtteid mu telefoniga andis märki, et tegemist on puhtalt giidiga.
Ja siis tuligi see karm reaalsus. Auto juurde tagasi jõudes hakkas mees nõudma 280 TND (82€) selle eest, võrdluseks meie maja rent 2 ööks oli u 320 TND. Vankumatult vaieldes tingisime kahjuks ainult 200 TND peale. Jätsime selle sinna…Ei saa kahetseda asju, see jääb tuju rikkuma. Kuigi nüüd blogiks ettevalmistudes, kui selle kanjoni linki googlemapsis otsisin, siis sattusin selle kommentaari peale. Ja kahjuks neid on veel. Sama kiilakas mees ja isegi kui lähed omal käel, siis tüüp läheb turiste ahistama seal kohapeal, ähvardades politseiga, et meil pole õigust seal olla.
Leppige ALATI hind ette, vahel selline asi on mõtekas vaatamata jätta, kui maksta kuu palk!
Võrdluseks toome, et keskmine palk seal piirkonnas on u 300 TND (Tunises 500 TND).
Eks meel on ikkagi natuke mõru ja jälle on üks õppekoht. Aga see käib iga reisiga kaasa. Vahet pole kuidas me ka ei valmista ette asju, siis 100% kaitstud pole me kunagi. Leidub selliseid “nahaülekõrvadetõmbajaid” ka kodumaal.
Mos Espa
Mos Espa, tuntud kui üks Star Wars võttepaikadest. Hollywoodi poolt ehitatud linn, mida kohalikud kasutavad ideaalseks turismi punktiks, kus veetakse jeepide viisi turiste seda ja päikeseloojangut vaatama. Me ei jõudnud autot isegi peatada, kui juba kaamlid ukse juures. Kohe tuldi pakkuma sõitu ja seda igal sammul kuhu astusid. Pesamuna ei saanud isegi liiga vabalt joosta mööda liivadüüne, sest jeebid kimasid üles-alla. Aga suutsime eemal tühjuses leida häid jooksmis kohti, kuna päike kukkus ja autod hakkasid lahkuma.
Ta teatas, et puhkab korra… tore väike kingitus eelmisest lasteaiast.
Aga ausalt midagi erilist see asi pole, eriti kui filme ei tea. Ja nii õnnetult räämas. See ehitati 1997-1998 ja peale seda on korduvalt kasutatud uuesti sama idee võttepaigana. Praegu seda vaadata on päris õnnetu, karkassid on katki, kohalikud ja turistid on lõhkunud, pannud prügi igasse avausse ja ka nimed kraabitud. Samas millised kaadreid saab, mõned õnnestus tänu loojuva päikese ideaalsele valgusele.
Suuremast kisast eemal, tee ääres, keset kõrbe elas üks vanatädi.
Ja mis tegi perekond Soosaar!? Tagasi minnes läksime samasse kohta sööma, kus eelmine õhtu, meid tunti ära. Tellisime jälle seda imehead vürtsikat läätsesuppi ja veel uusi asju.