Tagasi Mumbaisse ja uude hotelli saime enne lõunat ja tegime otsuse tänase päeva võtta väga rahulikult. Mina tegin päris pikalt blogi postitust ja teised läksid linna peale. Leidsid netis mingi fotograafia kraami müüva tänava ja teine eesmärk oli otsida ka post. Iga reis on traditsiooniks, et saadame ühe kaardi Härra G vanematele ja teise koju (meie kassile). Mõned on nädalate-kuudeg kohale tulnud, mõni polegi ja seekord juhtus ime, (kuna teen seda postitust juba kodus) postkaart India-Eesti tuli 6 päevaga! Fototänav oli mõttetult kallis ja paras scam. Jõudes postimaja juurde avastasid, et maja oli kinni, peale pikka otsimist leiti üks avaus, kus kohast suunati läbi remondis maja ja läbi ühe koosoleku. Lõpuks leiti suure saali ühe leti tagant vanamees, kes müüs 4 in1 postkaardi ja üliodava hinna eest margid. Kokku 140 ruupiat ehk 1,5€. Hiljem kui Ravile ütlesime, palju paksime, siis ta ei uskunud ja juurutas meile sisse kahtluse, et nüüd ei tulegi kohale. Lootsime, et tulgu vähemalt nii, et maksame kasvõi ise peale. Aga nagu näha, siis tegi India post rekordi.
Foto tänavas oli palju antikvariaati, ühel müüjal märkasime 10 kroonist, mis meile tundus imelik, kuna puudus seerianumber.
Ega see päev rohkem ei viitsinudki, sest järgmiseks oli plaanis uuesti giid Ravi teenust kasutada ja külastada Globaalset Vipassana Pagoodi ehk ühte seitsmest Maharashtra imest.
Ravi võttis meid autoga peale hotellist. Templisse saime praamiga, sest maad pidi oli see liiga pikk sõitmine.
Imeline, pea 100m kõrge, kuppeltehnikas budistlik tempel, mille põrandapind mahutab kuni 8000 mediteerijat.
Kompleks ehitati aastatel 2000-2008 ja puhtalt annetuste toel.
Kuna ainult mina olin korralikult riides, siis said osad seelikud selga ja H räti õlgadele. Seelikukandjate hulka kuulusid ka meie mehed 😀
Saime ka natuke mediteerida aga igale poole meid ei lubanud Ravi, sest teadis ka enda pealt ette, et me jääme magama…IRW
Ravi viis meid ka templi sööklasse sööma.
Saan aru, et ei näe nii hea võib olla välja, aga maitses imehästi. Kui ta eelmine kord õpetas meid kuidas lameleiba murda ja scoopida, siis seekord kuidas kätega teha kaste+riis toidupallikest.
Ma ei hakka ringi kirjutama budismi ja ka templi ajalugu, kellel huvi googeldage, seda infot liiga palju.
Kuid meie kokkusaamine lõppes suhteliselt kiiresti. Avastasime tagasi jõudes, et midagi jäi nagu puudu ja meenus, et kas see templi tuur ei oleks pidanud sisaldama ka Kanheri koopaid, mis on budismi hällipaik ja mida ma nii lootsin näha. Jõudsime üle kiita ja ka ülivõrdes arvutusi peale slummi anda ja nüüd on kuidagi mõru mekk. Seekordne tuur oli veel päris kallis ja siis oli see mingitõttu ka poolik….tagasi sõites Ravi lausa nõuab, et me kõik avame nüüd neti ja hakkame kohe nii Triadvisor kui ka Google talle arvustusi andma. Tagajärgi sai kõik see ja ka kiidusõnad FB reisigrupis liiga rutakalt tehtud. Vähekene segased, pahased ja nördinud tunded valdavad. Sest see, mis me saime oli äge ja põhjalik aga … Eks paneme selle siis nüüd kultuurilise erinevuse ja äri arvele.
Lisaks tegelikult ka see, et mees kes ise ei olnud lennanud kunagi, ütles meile juba slummi tuuril, et Kerala on 30 a maha jäänud, vana, arenemata jne. Me üllatusime tugevalt, sest Kochi oli palju uuenduslikum, puhtam ja rahulikum kui Mumbai.
Naastes lohutasime ennast jälle meie tänavas asuvas mahlabaaris. Nüüdseks hakkas juba kõik see lärm ja inimesed enamikele reisisellidele raskelt mõjuma. Templit külastades H ja M olid lõpuks väga viimase piirini viidud, sest neile harjumatu “ooo, vaata valge inimene, teeme pilti” oli juba nii ahistav. Ega nad ju julgevad tulla kohe küsima “Can we take a picture with you?” ja siis see ei pruugi olla üks pilt, vaid siis tahab terve seltskond koos ja siis iga nägu ka eraldi jnejnejnejne…. Mingi hetk ma kõndisin seltskonnast eemal taga ja nägin kuidas kõndimise ajal u 1/3 kohalikke tegid kasvõi seljatagant pilti. Ega H oma helesinise pea ja valge nahaga oli veel eriline magnet.
Kohalik mahl on lihtsalt jumalik, midagi, mida me saime ka alles Marokos esimest korda, et mahl tähendab kogu viljalihaga sellist smootit. Mitte mingit pakimahla. Ja igal sammul asuvas mahlabaaris oli selline, näiteks meie lemmik ananassi oma, ainult u 1€. Ma julgesin võtta ka neid smuutisid mis tehakse piimaga. Elu parimad!
Nagu olete aru saanud, siis igasugune hirm ja paanika tänavalt toidu suhtes on kadunud. Puuviljad sellest olenemata ikka pesin lausa seebi ja suure loputamisega. Aga kalli raha eest mööda Tartut otsitud deso- ja kosmeetilised lapid ei tulnud peale 3 päeva enam väljasõitudelegi kaasa ja kohvrist välja. Ei ole see asi üldse nii hull.