Käes viimane päev, oleme mõelnud selle pigem kergelt kulgemisesks, sest öösel kell 3 peab taksoga lennujaama poole minema.
Meeste odav ja hea bargeri kogemus jäi meid piinama ja M uuris hotelli lähedal ühte salongi, et kas nad võtavad “walk in” -e. Kui meestele pakuti seda teenust kasvõi tänava peal, siis naiste omad olid natuke edevamad ja neid sedasi ei märganud. Eks seetõttu ei olnud meie protseduuride/teenuste hind nii odav aga ikkagi madalam kui Eestis.
Kuigi viimane hotell pakkus ka hommikusööki, siis ei jõudnud me sinna kordagi. Hommikul läks meeste ja naiste teekond lahku. Mehed soovisid oma päeva sisse panna veel eelneval päeval leitud sihtpunkti, kus on vaateplatvorm Mumbai lennujaama üle. Meil kõhud tühjad liikusime Starbucksi….vot nüüd virisen mina selle reisi jooksul. Ise loll…oli vaja kaasa minna. Kes mind teab, siis olen suur kohvihull koguaeg olnud ja reisidel on alati probleemiks minu arust hea kohvi saamine. Reisi ainsa ja viimase ok kohvi sain Türgis hotellis. Ja eriti süvendab seda pettumust veel fakt, et nii kuradi üles haibitud brändid on nagu solgivesi. Olen erinevas maailma nurgas andnud sellele firmale võimaluse ja ALATI pettun. Ülikalli raha eest ei kõlba ükski kohv juua. Aga noh, ma nii väike suu, minu meeldimine või mittemeeldimine ei mõjuta neid 😉 Ma pean ise õppima, et vahet pole kus maailma jaos sa oled aga ära selle firma peale raha raiska. Kui ma olen 10 postitust rääkinud, kui odav on India, siis vot ka neil on igasugu brändid, mille hind on täpselt sama nagu Eestis ja sama on ka siis see kuradi Starbucksi kohv. Selle asemel oleks saanud 3-4 mahla…
Kuid…salongis oli mõnus 😛
Sealt kimasime tuk tukiga ühte käsitöö poodi mõningaid kinke ostma, sest meie lähedal tänaval polnud sellist kraami müüa mida soovisime endale ja kingiks kaasa osta.
Ahjaa. Meie mehed said ka negatiivse kogemuse oma vaateplatvormil. Neid ahistas kamp tatikaid, kes nõudsid raha ja kui nad keeldusid, hakkasid lapsed kividega loopima. Vot selline asi on täiesti esmakordne meie reisime ajaloos. Jah, Maroko samamoodi autot taguvad ja raha nõudvad tatikad oli kurb kogemus aga päris nii füüsiliseks nad ei läinud. Kuidagi kogemus annab juba märku, et “aeg koju minna!”.
Aga meid tänaval piiravad tegelased peletati õnneks kohalike poolt eemale, eriti kui seisad ja ostad midagi (nagu meie oma lemmik mahlaputka juures), siis ka kaubitsejad peletavad neid tänavategelasi ära. Näiteks:
See pisike “kunksmoor” hakkas koos meiega taksosse ronima. Vaevu saime ukse kinni, et ta käed vahele ei jääks, siis jäi ta akent koputama. Üks hetk ta märkas, et ma üritan teda pildistada ja ta hakkas sisisema ning turtsuma nagu kass 😀
Teine sarnane kogemus oli planetaariumi juures, kui raha kerjavad lapsed üritasid ka autosse kaasa tulla.
Õhtul ostsime oma turult veel India päraseid riideid ja kogu õhtu saigi veedetud oma tubades peidus pakkides. Magada sai mõned tunnid ja juba oligi lennujaama.
Õnneks kodu lend oli üllatavalt sujuv. Alles nagu ärkasid Mumbais ja siis õhtul kell 5 oled juba Tallinnas.
Tahaks osata selle kõik nüüd kokku võtta:
1. Esiteks väga oluline on uurida kohalikku sim-kaarti. Meie saime 4 inimesele selle u 20€ eest (kuuks ajaks). Eesmärk polnud istuda sotsiaalmeedias vaid võimaldada meil ennekõige odavam kulgemine. Kui sa lähed tänaval kutsuma taksot või tuk tukki, siis kogemus näitas, et küsitakse 4 korda kõrgem hind. Avad Uberi äppi ja jääb ära seletamine+keelebarjäär ja rahadega skämmimine. Lisaks ka kiire uurimine või sihtpunkti ümbermõtlemine. Ei pea siis igasse asutusse sisse astudes kohe wifi-d otsima, et oma asju ajada. Kui otsustate mitte olla online, siis tuleb teha oma tähtsamatest asjadest (hotell, piletid, sihtpunktid jne) kasvõi screenshotid. Näiteks kuna meie kogu pere oli onlines, siis polnud probleemi, kui mingi eraldi mingi hetk ja ei pidanud alati XL takso võtma. Ja suuremale seltskonnale XL taksot polnud tänaval nii kerge leida.
2. Süüa saab Indias väga hästi ja palju. Olge julged ja proovige.
3. Kerjustele ja müüjatele ei anna raha, sest enamasti see pole neile teenistus, vaid nad on kellegi alluvad.
4. Indias on vahemaad lühikesed aga sõiduks kuluv aeg on utoopiline. Seda enam hea Uberiga sõita, et arvestada ajakulu. Nii tuk tuk kui ka auto.
5. Kultuuriline eripära. Sina jääd silma, eriti kui liigud kohas, mis pole nii turistikas. Pead arvestama, et vahtimine ja pildi soov pole solvav vaid nende eripära. Ütleks siia alla ka majutused, söögikohad, meelelahutusasutused jne. Arusaam puhtusest ja korrast ongi teine. Sama ka skämmimine, kerjamine. See pole meie kultuuris ja linnapildis omane, aga seda leidub mujal ja rohkelt. Sellest tuleb üle olla vaimsel tasandil. Inimesed, kes ei suuda olla mõistvad, enamasti ei reisi ka sellistesse kohtadesse.
6. Lärm, räpasus. Täiesti iseloomulik Indiale. Vähemalt need 3 kohta kus me oleme olnud. Meie lapsed, kes on päris kaugetesse kohtadesse lennanud, tunnistasid, et India oli kohati liig neile. Arvatavasti kunagi või vähemalt mitte niipea ei soovi nad sinna tagasi, või siis mõnda rahulikumasse kohta nagu me näiteks Keralas olime. India meeldis aga “to overwhelming”.
Minul oli enne sinna uuesti lendamist India reisi edetabelis kõige oma hea ja veaga esikohal ja jääb sinna edasi!
Meenutan uuesti meie Instagrami, kus on rohkem pilte ja videosid.
Lisaks sugulane M kirjutas ka oma vaatevinklist selle sama reisi: esimene, teine ja kolmas.
Kohtume kunagi uuesti. Incredible India