Meenutan uuesti ma meie Instagrami kontot, kuhu olen saanud panna rohkem pilte ja videoid.
Hommikul enne turule minekut sai meie lemmik mahla letis ka hommikusöök võetud. Väike reel selle kohta SIIN
Kuna meil oli tulemas siselend, mille kohvri kaal oli väike, siis oli juba plaane tehes eesmärk, et saame nädala jooksul aimu, mis, mida ja kas üldse tahame osta ja siis lõpu poole teeme selle mõtte teoks.
Seega siis eelviimasel päeval olime planeerinud Crawford marketi. See pärineb aastast 1869 ja oli algselt kuni 1996 aastani peamine Mumbai puuviljade hulgimüügi koht. Nüüd on seal igasugust kraami esindatud. Aga ka Ravi kiitis, et selle valisime, sest seal käib ka pigem kohalik ostmas. Ahjaa 1882. a oli turuhoone esimene elekriga hoone terves Indias. Praegune ametlik nimi on Mahatma Jyotiba Phule Mandai.
Marketil saab osta kõike: elusloomi, riideid, kodutarbeid, maitseaineid, toidukraami jne. Lisaks ka mainitakse/hoiatatakse, et ka palju ebaseaduslikku.
Tegime jälle väikese video, kus saate Crawford marketist aimu ja olen lisanud ka meie viimase hotelli lähedal olnud köögi- ja puuviljamarketi
Muideks me läksime sinna pühapäeval, kui marketil on tegelikult puhkepäev. Videos oli näha tänavaid, kus on tühjus, õigel päeval on seal kõik avaused avatud ja letid üksteise otsas, sama ka turuhoones. Meile selles “vähese võimekusega avatud” marketist piisas. Seal turuhoones alla tunniga saime rohkem ahistamist, kui kogu reisi kokku. Igal sammul lendas sulle ligi mõni vanamees, kes väitis “I am the manager of this market, I can help you” jne. Suureks kurvastuseks lahkusime täielikult ilma ühegi maitseaineta. Oleme aastatega õppinud, et eelistame jahvatamata maitseaineid. Need on puhtamad ja maitse säilinud. Aga seal oli kõik peale kaneeli juba pulbriks tehtud.
Kuigi kogemus on suhteliselt ebameeldiv ja vähemalt mina tundsin esimest ja ainsat korda selle reisi ajal natukene muret meie turvalisuse pärast. Samas ma tean, et kui leida usaldusväärne giid, siis ma hea meelega tegelikult läheks sinna uuesti.
Turu ümbruses on väga ägeda disainiga vanad majad, mis on oma aja juba näinud. Üksiku asja me ikka ostsime aga eesmärk oli ülimalt kiiresti sealt piirkonnast minema minna.
Kuna market sai nii vara ja kiiresti tehtud, siis oli natuke aega, istusime seal samas Nehru keskuses, kus eelmine kord ajaloomuuseumis käisime. Ajaloomuuseumi hoone on avatud ja tasuta, seega sai kunstinäitusi vaadates võtta külmad joogid ja lasta mööda see tipp kuumus, millega õues ei saa jalutada. Ootasime, et kell saaks 3, sest siis hakkas samas kõrval planetaariumis (kõik need Nehru keskused on omavahel seotud) inglise keelne tuur ja sinna varem sisse ei lubatud.
Pilt: Härra G politsei vemblaga. Eelmine kord Delhis nägime, et politsei peksab ning kutsub korrale korrarikkujaid selliste suurte kaigastega. Planetaariumi valvur lubas pilti teha 😀
Planetaarium oli omamoodi kogemus, eks kohalikega koos üritada minna vaatama midagi, kus lapsed ei suuda vaikust hoida ja neid valjult ning kurjalt “shhhh”-itatakse. Väljapanekud on väsinud ja alati mitte õigete andmetega. Aga me alati üritame käia kohalikke loomaaedu, muuseumeid jne.
Erinevalt meie ühe suunalisest planetaariumist, oli seal suur kuppel, toolid mis vajusid peaegu pikali olid ringi kujuliselt. Pikali lakke vaadates sai väga ägeda ruumilise kogemuse.
Seal hakkas meil juba nii külm, et ootasime juba lõpuks õue saamist, sest kella 4 ajal hakkab minema nii mõnusaks ilm, siis kannatad olla ja jalutada.
Taksodesse ja sõitsime ka ruttu Nehru teaduskeskusesse. See on meie Ahhaa tüüpi vabaaja koht. Jälle eks parajalt väsinud, sest me ei suuda oma väikeses Eestis isegi hoomata mitmed miljonid seal läbi käivad. Aga samas tore. Õues oli palju katse atraktsioone (auto tõstmine, kajatoru jne) ja sees väga (isegi liiga) põhjalik teaduse ning inimarengule pühendatud väljapanekud läbi nelja korruse.
Aga õhtuks olime väga läbi. Koduigatsus hakkas ka juba hinge pugema, pinged kerisid seetõttu üles. Iga piip ja tutt oli juba ajule liigne müra ja “ei taha enam inimesi” tekkis. Parem varakult kotile…
