Janunemine loodusliku järgi oli väga suur, kuigi Kerala on palju loodusrikkam ja rohelisem, siis teadsime, et seal on veel midagi sellist pakkuda, mis meie reisisellid pole kunagi näinud. Broneerisime tuuri, et minna vaatama Munnaris teeistandusi. Tuur oli seekord mitte giidiga vaid ainult taksojuht, kes suhteliselt vigases inglise keeles rääkis aga aru saime piisavalt. Sõit sinna oli pikk, meid võeti hotellist peale juba pool 7 hommikul. Nägime sõidu ajal ka päikesetõusu ja parajalt ekstreemseid küla- ja mägiteid sõites oli meie tee tehasesse u 4 tundi.
Tuur sisaldas kokku: u 4h üks ots Munnarisse ja tagasi. Soovi korral mitu söömis peatust, Munnari roosi aed, Kerala farm, tee istandused ja Lockhart tee tehas.
Teele jäi mitmeid kuivanud koski, mis mussooni ajal muidu võimsalt voolavad. Ühe juures ta peatus ja kui kosel oli ainult nire, siis vähemalt saime ka siin vabas looduses elavate ahvidega tuttavaks 🙂
NB: vaadake teisel pildil ahvi kaela. Nägime, et nad koguvad toidu alguses sinna sisse ja siis hakkavad ükshaaval rahus sööma. Sama ka hiljem videos paremini näha.
Lockharti tee tehas oli suur ja vana asutus, kus väga kuumades ning karmides müra tingimustes tehti tööd. Kuna ma ei armasta ise musta ega rohelist teed, eelistan ravimtaimi pigem, siis oli mulle üllatus, et kõik valge-, roheline- ja must tee on sama taim. Erinevus tuleb, et millisest lehe osast tehakse ja kuidas seda fermenteeritase ning kuivatatakse.
Läbi tehase kulgenud tuur lõppes 5 erineva tee joomisega. Nagu juba öeldud, saime siis juua seda kõige kallimat valget teed, siis rohelist ja kolme erinevat musta. Vot musta puhul oli uskumatu kui suur erinevus võib ikka teel olla. Kõiki proovides ja lõpus serveeritud see kõige odavam ja madalam musta tee tase eristus halvas mõttes väga suurelt teistest.
Juba enne tehast nägime natuke neid ilusaid teeistandusi aga peale tuuri viis giid meid läbi nende sõitma ja ühte suuremasse sai ka sisse minna kondama.
Sai värskelt tehases kuuldud info panna kohe põõsaste vahel kinnistavaks kogemuseks.
Saime jälle kohalikega kuskil mägedes külas süüa, külastasime väikest aiandit ja kohtusime uuesti ahvidega, kellele söötsime sisse hommikul kaasa võetud viinamarjad.
Ega õhtul polnudgi enam palju teha, sest hommikul ootas kahjuks juba tagasilend. Võtsime rahulikult, nautisime oma imelist hotelli ja valmistusime Mumbaisse tagasi minema.
Aga Kerala inimesed erinevad välimuselt natukene Mumbai inimestest, tumedama nahaga ja ilusate näojoontega. Erinevalt Mumbaist, kus teise heledama nahaga inimese nägemine oli ka meile juba harv juhus, siis siin nägime neid juba rohkem. Populaarne puhkuse koht ja kuna oleme hooajavälisel ajal, siis eks see mängib ka rolli, miks oleme saanud rahulikumalt kulgeda.
Kochi lennujaam….kujutage ette neid määrdunud tolmuhaisuseid tugitoole 🙂 Aga näeb omamoodi sürr välja nagu vanadekodu 😀
Õnneks tagasilend oli samasujuv ja seekord puhas ja nahast istmetega 😛