Peale omamoodi huvitavat, kuid kiiret siselendu jõuame Kerala osariiki, linna Kochi. Kerala muideks on Eestist natuke väiksem, kuid seal elab u 35 miljonit inimest. Kui googeldada, siis annab kaks nime Cochin ja Kochi, esimene on vana inglisekeelne nimi, mis muudeti 1990 aastal. Seetõttu on mõlemat nime veel näha nii netis, kaartidel kui ka kohapeal linnapildis.
Kochi on Kerala osariigi suurim linn ja oluline sadamalinn, tuntud oma ajaloolise tähtsuse, kultuuri ja turismiobjektide poolest, sealhulgas kuulsad koha „backwaters“, ajaloolised hooned nagu Fort Kochi, hiina võrgud ja teeistandused. See kombo loodusest ja kultuurist oli meie valiku põhjuseks.
2 tunnise lennu peal saime isegi süüa ja lennujaamast pea tunnise sõidu ajal isegi öösel pimedas saime aru, et oleme sattunud juba täiesti teistsugusesse kohta. Meie eelmine giid Ravi muidugi ütles naljaka kommentaari, et “Kerala on 30 aastat maha jäänud”. Seetõttu ja lugenud ajalugu arvasime, et satume Mumbaist kehvemasse kohta. Reaalsus oli teine, väga palju uut ja uhket, lisaks kõvasti puhtam ja rahulikum.
Aga aega pole raisata, oleme ainult 2 tervet päeva ja pikkisime selle täis igasugu asju, et sellel väikesel kõrvalpõikel maksimumilt aega ärakasutada.
Linna kiirema ja parema ülevaatuse saamiseks tellisime jälle giidi. Tema näitas paari tunni jooksul meile peamisi vaatamisväärsusi: Fort Kochi, Hiina kalavõrgud, Portugallaste ja Hollandlaste ehitatud sajandivanused kirikud ( eriti oluline oli St. Francise kiri, mis ehitati 16.saj ja on esimene katolik kirik Indias), juudi sünagoog ja erinevad bazzaarid. Saime kimada ka tuk tukkidega.
Kalavõrkude juures kohtusime ka teiste Eestlastega, tervitused ka teile. Oleks paar sõna vahetanud aga me giid kimas ees 😀 Aga see, et me järgmine hommik FB-s leidsime teie “teiste Eestlaste” mainimise oli väga südantsoojendav.
Palun Eestlased olge julgemad oma kodumaalastele TERE ütlema, varasemased reisid kahjuks näitavad, et nagu ka kodus ei taheta või siis ei julgeta suhelda.
Kohtusimegi rannas Hiina kalavõrkude juures. Hiina kalavõrgud ehk “Cheena Vala”. Maailmas ainulaadsed kalapüügivõrgud, mida näeb ainult kahes kohas Keralas (lisaks Alappuzhas) ja Indoneesias. Hiina kalavõrkude päritolu on mõnevõrra ebaselge, kuid neid seostatakse traditsiooniliselt Hiina ja Araabia kaubandusteedega. Tõenäoliselt tõid need Hiinast 1350-1450 aastal kaubanduse ja kultuurivahetuse kaudu Hiina kaubandusmehed Kerala rannikule.
Kalapüügivõrgud on konstrueeritud väga kallist ja väärtuslikust tiigipuust.
Õhtu lõpetuseks palusin mulle väga kaua oodatut Kathakali teatri külastuse, millele giid organiseeris ette broneeringud. Kes ei tea, mis see on, siis tegu on Keralas tekkinud, u 16 sajandist pärit ühe vanima ja tuntuima India klassikalise tantsu- ja draamažanriga, millel on tugevad juured Hindu religioonis ja traditsioonides. Seda esitasid algselt ainult mehed. Esitatakse tavaliselt öösel, kuna see on traditsiooniliselt seotud hindu templite festivali ja pühade etendustega. Etendused võivad algada hilja õhtul ja kesta kuni hommikuni. Ajalooliselt toimusid need tihti välilavastustes, kus kogu öö kestnud esinemised olid osa suurematest religioossetest ja kultuurilistest sündmustest. Kathakali etendused võivad kesta 4–12 tundi, sõltuvalt lavastuse keerukusest ja loo pikkusest. Mõned pikad etendused, mis põhinevad suurematel eepilistel lugudel nagu Ramayana või Mahabharata, võivad isegi ulatuda kogu öö kestvusteni. Meile õnneks tänapäeval võimaldatakse lühendatud versioone 🙂
Etendusele soovitan minna varem kohale, sest tund enne saad näha, kuidas näitlejad kannavad peale meiki ja siis on tunni ajane etendus. See oli väga äge kogemus. Häiriv oli ainult nö “sunniviisiliselt toodud” bussitäis eakaid Saksa turiste, keda tuli korduvalt “shhh-ides” vaigistada ja kelle üldine käitumine ka pärast oli väga ebameeldiv. Õnneks meie olime reserveeritud kohtadel teises reas, saime hea ülevaate ja naudingu.
Õhtu lõppedes palusime teatrist lahkudes taksojuhilt peatust puuvilja leti juures, et midagi head ja kohalikku osta. Ta tuli minuga ostma kaasa, et umbkeelsed kohalikud mul kui “lollil turistil” ei tõmbaks nahka üle kõrvade.
Sain u 5kg puuvilju kokku 6€ eest (ananass, mangod, mitu kilo viinamarju, banaani ja ainuke, mis ei olnud siis kohalik, Taist pärit guaava).
Õhtu lõpetasime (ennekõige laste arust) parima hiinakaga, mis oleme saanud. See oli ka üks asi, mida Indias soovitatakse teha, et proovige hiinakat.
Hotellis võtsime pärast suure sületäie odavat krõpsu ja külma kohalikku Kingfisherit.
Ahjaa me hotell. Üks puhtamaid, mugavamaid ja parimaid, milles meie pere kunagi olnud. Nagu magustoit peale Mumbaid. Kuigi ka meie pere elas selle esimese “õuduse” üle. Eks teadsime kuhu tuleme ja võib olla mängib kaasa ka erinevates maades ja tingimustes eelnev reisikogemus. Poleks olnud liisunud ja haisvaid madratseid, tekke, patju, siis oleks vabalt ära kannatanud uuesti seal ööbimise. Mul võttis lausa 4 päeva, et sellest tekkinud allergia taanduks uuesti, selles mõttes oli tore uuesti puhtasse tingimustesse saada.