Te lugesite õieti! Öösel kell 03.07 (meil on sama ajavöönd) ma olin kergelt üleval ja hakkasin tundma, et maja hakkas värisema. Esimese mõttena ei osanud midagi mõelda, sest vihmade tõttu on tuuled päris tugevad ja kodus oma majal ka tormide ajal selline värin sees, aga see läks järsku võimsamaks. Ehmatasime korralikult ja ei osanud isegi voodist välja hüpata, sest terve maja rappus, kõik klirises ja kragises, rõdu liuguks avanes. Imestan, et telekas ja maal jäi seina. Mõtlesime, et krt kuigi puuduvad kogemused, siis see ei saanud olla väga kerge maavärin ja riietusime kiirelt, ning põgenesime õue.
Kujutage siis ette, et olimegi ainsad tervest hotellist, kes üldse vaevusid väljuma 😀 Registratuuris vanahärra ütles ka, et päris korralik, maavärin oli ja kinnitas meile, et ah pole hullu, järeltõuge kui ka tuleb on väiksem ja neid ikka juhtub siin.
Netis kolades polegi see nii väike ja tihe juhtum. Mingite Brittide jutus kuulsime, et see oli 20 sek kestnud.
Igastahes, see oli elamus, mida ma lootsin täpselt 4 aastat tagasi Islandil saada, aga mitte siin 😀
Me alati uurime ette reisides, millised on looduslikud ja ilma faktorid, mis võivad meid tabada või ka ohtlikud olla. Selle kogemuse saime puhtalt kingituseks pealekauba 😀
Uudis ületas päeva jooksul lõpuks ka Eesti uudistekünnist. Ja kohalik
Olümpose mägi ja mahajäetud linn
Öösel uuesti uinumine oli paras tegemine aga ei saanud lasta uue päeva plaanidel lörri minna. Sihtkohaks olin võtnud Olümpose mäe, seal juures mitmed matkarajad kus saab koski näha (seda ainult sell juhul, kui on hetkelise tervisliku olukorra tõttu läbitavad).
Ainuüksi juba Paphosest see u 1,5h sõit oli oma aega väärt, sest maastik muutus tundmatuseni, orud muutusid sügavateks.
Aga mäetipule lähenedes muutus ümbrus veelgi, temperatuur langes ja loodus muutus veel suuremaks ning “rammusamaks”. Majad olid pisemad ja teistsugused, samas oli ülipalju villasid. Meie otsitud matkarajad jäidki leidmata (Caledonia ja Chantara), rallisime üles-alla neid otsides, aga ei heida meelt, sest kõik muu mis meid seal tervitas oli igal sammul nii uudne ja nauditav.
Sõitsime nii tippu välja kui saime u 1824m peale, sest kõik autod on suverehvidega, meie polnud riides ja seal tipus oli ikkagi paks lumi maas. Iga natukese aja pärast oli vaateplatvorme, mille ilu ei saanud lõpus enam nautida, sest olime täiesti pilve sees, aga isiklikult mulle meeldis see isegi rohkem, selline müstiline ja sünge.
Olümpose mägi
Kokkuvõtlikult sõitke kindlasti sinna, sest mis punktis te Küprosel ja ei peatuks on see ideaalselt saare keskel ja te ei pettu sellest tugevast maastiku muutusest.
Hobifotograafid ja kolajad nagu me oleme, siis leidsin vihjena toreda koha ühest reisiblogist, mäelt laskudes on Gerovasa nimeline kummitusküla.
Sellega seoses ka väikene hoiatus, mida lõunasse me liigume (suured kogemused Horvaatiast), et kohalik loodus on kuri ja ründab 🙂 Ehk siis igasugu putukad, elukad ja taimed on eriti okkalised ja vaenulikud.
Küprosel on 3 liiki kilpkonnalisi, 11 sisalikuliiki ja 8 maoliiki, neist 3 mürkmadu. Me lootsime selle peale, et nii külm on ja nad tuduvad 😀
Liikudes lõunasse Aphrodite ranna poole leidsime veel suurema samamsuguse mahajäetud küla, seega hoidke silmad lahti.
Palaepaphos
Palaepaphoses on suur kogumik erinevaid arheoloogilisi leiukohti ja ka edasi liikudes Aphrodite ranna suunas on neid veelgi.
Aga, nüüd midagi, mille üle on meil eriliselt hea meel, et plaani võtsin ja et ka ilm halastas meile.
Aphrodite rand
Soovitus: minna päikeseloojangu ajal, kui soovida pildistada!
Koht, kus sündis armastuse jumalanna Aphrodite
Ma ei tea, kuidas teile seda edasi anda. Mitte mingi vorm ei tundu siin lehel piisavalt hea ja vääriline. Lihtsalt kaks videot siis. Kuulake ka heliga, lained olid mitme meetrised ja valju heliga maandusid randa, kohati oli isegi kuulda, kuidas tekkis selline kivide veeremise heli kui laine nende vahel voolas.