See piirkond on täiesti teine ja omamoodi. Maastik on peamiselt mägine ja enamasti on külad mäe peal. Olles ise ühe tipus same koguaeg ka teisi näha, eriti pimedas. Perenaine Rita (meie elukohast räägime hiljem) soovitas ühte nähtavat linnakest.
Linnulennult on see meist ainult 6km aga mööda teid u 16km. See oli omamoodi kondamine. Armas, kitsaste tänavatega vanalinna ajalugu ulatub ülikaugesse minevikku. Ümberkaudses piirkonnas on märke vanadest tsivilisatsioonidest aga ka Illüürlaste ja Keldi hõimudest, kes elasid siin enne Rooma invasiooni teine sajand enne kristust kuni 539 aastal Bütsants selle üle võttis. 1358-1797 kuulus ta Veneetsiale. 1558 aastal sai ta linna staatuse.
2011.a oli piirkonnas elanikke 736, linnas 164
Grožnjanile on kuulutatud 1965 aastal “city of artists” ehk kunstnike linna tiitel. Seda on seal igal sammul, koguaeg on muusikat kuulda ja linnake koosneb enamasti galeriidest. Sekka siis üksikud söögikohad poed.
Hetkel käib seal suur Jazz festival, siis on päeval igast majast kuulda õhtuks harjutamist ja öösel meie oma rõdult näeme kuidas siis 6km eemalt kandub meieni lausa äratuntavat muusikat pluss võimas valgus show.
NB: Seekord võtsime kaasa siia oma drooni, selle lennutamiseks on eelnevalt vaja luba taodelda Horvaatia tsiviil lennundusametist. Ja kohapeal kindlasti jälgida lennutamise reegleid, nagu ka kodumaal!