Ja nii kõndisid kaks Eestlast mööda küla, kaenlas suur labidas. Pilkases pimeduses rannast leidsime oma väikese vulkaanikese…
Nagu ka kartsime, siis osutus meie üritus natukene tooreks. Sest kohalik soovitas u 2 labida jagu sügavust aga nagu nägite eilsetest piltidest ei julgenud suurega jalutada ja ilma varreta labidas ei võimaldanud Kertul piisavalt sügavale kaevuda.
Kertu ettevaatlikult üritas lahti harutada. Õnneks mässimine oli piisav ja pinnase vesi ei tunginud pakini, kuid pakendist endast immitses tainast välja, sest asetasime ta pikali. Peale väikest harutamist ja puhastamist selgus, et leib on ainult 1/3 vedel. Seega sättisime ta ahju järelküpsema. Seda soovitas ka eelnevalt siin olnud Eestlane.
Aga….see maitse oli jumalik. Kuigi panime pool ettekirjutatud suhkrust, siis paneme homme veel vähem. Selline ülimahlane, magus ja maitsev. Lõikasime kuuma leiva lahti, panime peale võid (mina ka juustu) ja köögist kostis viie naise suust ainult mmmmm-mämmmm-nämmmm-mmmmm. Ahjaa meil on ju uus elanik 😀
Vabandan viimase pildi koleda kollaka värvi pärast, ei jõudnud sättida kaamerat 😛 Süüa oli vaja ruttu 😀
Hommikul teeme veel ja rohkem ja nagu lubatud, koju toon ka!