Reisi teiseks päevaks jõudsime siis nii käega katsutavasse kaugusesse Horvaatiast ja sinna siis meie kahe reisiselli teekond lõppes 🙁
Nii tore ja mõnus on elada euroopaliidus, kus piirid on avatud ja reisi vahemereni välja muretult. Muretult jah, kui sul on kõik korras!
Jõudsimegi siis teise päeva õhtuks mägede vahel Sloveenia-Horvaatia piiripunkti. Olime jätnud kahesilma vahele fakti, et Horvaatia pole schengenis ja esimest korda peale sadu-sadu kilomeetreid pidime oma ID-kaardid välja otsima. Kaarte kogudes selgus, et meie vanem laps oli kaotanud oma rahakoti. Elementaarne, et piirilt üle ei saanud!
Pakkusin välja idee, et ma lähen ise lähimasse hostelisse ööbima ja ülejäänud seltskond jätkab reisi sihtpunkti, sest ka maja üleandjad ootasid juba ammu.
Niisiis….mina ja laps ööbisime u 15 km piirist Sloveenia ja teised jõudsid pärale öösel.
See saab olema siis õppetunniks ka teistele. Tuvasta ja leia lähim saatkond või aukonsul. Õnneks või kahjuks asus aukonsul meil Ljubljanas (Sloveenia). Teine samm, kontakteeru, mine kohale, kaasas värskelt tehtud dokumendi pildid ja kohapeal täidad avalduse. Nii aga siin on konks! Meie ametiorganite ja reisblogide info järgi on see AINULT koju naasemiseks, aga meil oli vaja ju teekonda jätkata. Piiril kontroll tibi ja konsulaat ütlesid, et tegelikult saab ka edasi, seetõttu öö motellis ja loodame parimat. Äge kokkusattumus oli see, et motelli omanik ja see piiritibi olid õde-vend 🙂
Selline ÜBER imeline koht on Ptuj kus me ööbisime (Pilt: internet)
Olles nüüd öö veetnud motellis olen ma täiesti uskumatult rahul ja lohutatud. Me oleme kogenud Leedu ja Poola motelle ja hotelle ja teate, aastatega olen avastanud, et kui sõita Eestist Poola poole muutub ehituskvaliteet (või siis nõuded) ja pissipaber kehvemaks 😀 See väike Motell siin 20 km enne Horvaatia piiri Motel Murat on lausa fantastiline koht. Tegelikult ka, kes satub siia kanti ja vajab öömaja, pingutage siiani. Rääkimata puhtast ja kvaliteetsest magamisest on pererahvas ülisõbralik ja vastutulelik, eriti praegu, kui meil nii kole mure on.
Igastahes, nüüd me liigume dokumendi pilte tegema ja sõidame Ljubljanasse aukonsulit otsima ning loodame piiril parimat!
Ahjaaa. Meie reisiseltskond jõudis ilusasti kohale öösel. Jutu järgi ootas neid enne sihpunkti kitsas mägitee, kus kuristik ääres 🙂 Sõit olla nii hirmus olnud, et naispere olla öelnud, et nemad seal enam ei liigu, vähemalt mitte valges 😀
Aga loodame nüüd parimat, et täna jõuan ka mina sihtpunkti!
Reisimise võlu ja valu!
Lõpuks tasub ikka hinnata seda, et kuidas kõik lõppes.
Teine kavalus edaspidiseks: tee kaks reisidokumenti, nii pass kui ka ID ja hoia neid eraldi. Kui üks kaob, ei jää vähemalt hätta. See raha, mis PPA-s kulub (igaks juhuks!) passi tegemisele, on köömes võrreldes kulunud närvirakkudega.