Lisaks slummile oli üheks eesmärgiks külastada ka kuulsat Mumbai pesulat Mahalaxmi Dhobi Ghati. See on väikesel maaalal asuv vabaõhu pesula kompleks, mis on ümbritsetud kõrghoonete , suurte teede ja viaduktidega. Ajalugu on üle 125 aasta vana.
Dhobi ghat tähendab (india inimestele)- koht, kus palju inimesi peseb korraga pesu.
Pesijaid kutsutakse dhobideks. Need on slummile sarnaselt pered ja imigrandid, kes alustavad oma tööpäeva 4:30 ja pesevad 18-20 tundi. Teenust pakutakse enamasti piirkonna ümberkaudsetele hotellidele, haiglatele ja restoranidele.
Pesula on kivist vannidega, mille sees on “peksukivi”. Hetkel on hakanud palju rohkem tekkima masinaid. Jõukamad on viinud oma pesemise teenuse juba automaatsemaks.
Mingite andmete järgi töötab ja elab seal 7000 inimest, kohaliku giidi järgi 3000-4000. Samas kui iga aastaga muutub palju tööd masinatega tehtavaks, siis võib nii suur arvu erinevus olla isegi loogiline.
Päeval pestakse u 10 tuhat eset.
Mussooni ajal kolitakse pesupesemine ülemisele tasandile.
Proovisin ka siin teha ühe väikse ülevaatliku video 🙂
Nagu oli ka slummi külastusega, siis uurisin ka selle kohta enne, et kas peab giidi või saab ise. Ostsustasime ise proovida, sest mitmed kohad ütlesid, et sellega saab ise hakkama. Alguses sinna jõudes avaneb spetsiaalselt platvormilt hea ülevaade kõrgelt kogu pesulale. Trepist alla ja üritasime sisse liikuda ning kohe krahmab meist mingi tegelane kinni, “No you can not go without a guide!”, “People are not allowed there” jne. Ära ka ei läinud, väga sihikindlalt piiras meid. Eks ta sai aru, et meil on kindel siht siseneda. Üritasime teda natuke maha raputada või siis imbuda, kui ta ei vaadanud, aga siis olid kohe teised platsis. Kuna nägemise soov oli suurem ja arvasime, et äkki ongi hea kuulata, siis tingisime hinda alla. Algul küsis 500 ruupiat nägu ja suutsime alla tingida, et me kõik viis 1500 ruupia eest…ja nii meid “müüdigi” kohe järgmisele maha. Ehk siis need teised, “mitte sisse lubajad” olid need, kes reaalselt tuuri tegid selle suure bossi jaoks. Peaegu arusaadavas inglise keeles saime tegelikult suht ülevaatliku kiire tuuri ja olgem ausad, seda ei oleks osanud ise seal üldse konnata. Ja tuli ära ka kohe lõppu “kerjamine”, kuna suur boss sai raha alguses enda kätte, siis vanamees lõpus hakkas küsima, et me peame neid toetama ja aitama ja makske juurde…saatsime pikalt.
Tuju püsib üleval, toit on küll mega hea aga juba kõlab seltskonnas unistus kausitäiest külmast kartulisalatist 😀