Karnala lindude looduskaitseala tundus huvitav koht, et äkki saame peale linnakära nautida ka loodust. Sest India lopsakat loodust ei näinud me ka eelmine kord. Uberiga saab siin linnas palju odavamalt liigelda, kui tellitud taksoga, aga tuleb ettevaatlik olla, sest mingid sihtpunktid võivad kujuneda selliseks, et tagasi on keerukas saada. Karnala asus meist üle 55 km kaugusel, tund aega sõitmist.
Kohale jõudes selgus, et me oleme valel hooajal sattunud, kõik puud ja loodus oli räsitud ning kuivanud. Kuulsime ainult mõnda lauljat ja ülejäänud olid väga kurvad jänesed ja viirpapakoid puurides. Reklaami ja arvustuste järgi pidi olema looduslikult lopsaka ja lindude poolest eeskujuliku looduskaitsealaga…
Sattudes täpselt selle kõige kuumema aja peale päeval, tabas meid lagi pähe 36C. Üritades jalutada aga nähes, et seal on ainult üksik töötaja, asjad kinni ja arusaamata, kus üldse liikuda saab, tegime julma otsuse, et lähme minema. Tund tagasi linna.
Enne väravat saime esimest korda me kõik kokkupuute ahvidega. Minule see kokkusaamine ei meeldinud alguses. Olin liiga palju näinud neid videosid, kus ahvid varastavad, kerjavad ja ründavad turiste. Olgem ausad, tegu ikkagi metsiku olendiga, kes lihtsalt adapteerunud inimese juurde. Kuid õnneks nad püsisid piisavalt kaugel, aga samas lähedal, et kaks kaameraässad said ägedaid kaadreid. Värava taga Uberit oodates ilmus sinna kontori maja juurde kaks väikest ahvi. Ahja, tegu on siis makaakidega. Onu ütles, et tüdruk ja poiss on u 4 kuused ja parajad väänikud. Täpselt nagu lapsed. Teevad pahandust ja põgenevad, kui näevad, et tullakse korrale kutsuma. Tüdruk pidi hammustama ja poiss oli julgem. Kiskusid meie kotte, tegid M helguri külge hambajäljed ja põgenesid meie varju peitu, kui pahandust kartsid. Aga nii läheldalt neid näha ja paitada oli omamoodi kogemus, mis isegi kompenseeris selle rahvuspargi pettumuse.
Panen siia ka paralleelselt täituva Instagrami konto uuesti ja seal on ahvidega kokkupuutumise kohta väike reel https://www.instagram.com/p/DGdQNlwNIDQ/
Pool päeva oli mööda läinud, enesetunne nii kurnatud, et toidu otsimine ja puhkamine oli peamine eesmärk. Kuna me nii vara tagasi saime, et niisama hotellitoas vedelemine ei tundunud õige, siis väsimuse tõttu lubasime endale lihtsalt mäki ja käisime vaatamas ka Gateway of India’t
See oli hetel renoveerimise tõttu suletud aga ära ta nägime. Kulgesime koos kohalikega natukene mööda linna ja tagasi hotelli.
See maja mille 4 korrusel asus meie hotell, trepikoja alguses avatuna tänavale, asus pool keldri korrusel meeste juuksur. Pikemalt oli nali, et perepoeg ei pääse seekord ka pügamisest (nagu Jordaanias). Julgustuseks teatas Härra G, et läheb ka. Uskumatu, millega need juuksurid hakkama said.
Isa sai: lõikus+habemeajamine+mask+massaz ja poeg: lõikus+habemeajamine. Kõik see tund aega tööd läks meile maksma ainult 700 ruupiat (u 8€). Mehed olid veel mitu päeva pehmed ja mõnusad 😀
Tegin selle kohta ka lõbusa kollaazi https://www.instagram.com/p/DGdtj7EuaVk/?img_index=1
Võib tunnistada, et meil hakkas juba taanduma igasugune mustuse ja ebahügieeni hirm. Kõrvalt sai kaasa võetud imemaitsvat kana ja tänavalt ostetud suus sulavaid viinamarju. Vot viinamarju ma küll pesin nii kuuma veega kui kraanist tuli + seebiga + mitu loputamist kuuma veega ja lõpuks otsa loputus pudeli veega. Hetkel püsib meil kõikidel sisemus sees 😀
Esimeses kaadris meie kana meister, teisel viinamarjad ja kana, kanale on juurde pandud kilekotis kaste ja kolmandal pildil hotelli lähedal asuv alkohooli pood. Enamus poode on sellised “auk seinas” tüüpi, kus kohalik sai kangemad keelekastet.