Oleme ellu veel jäänud. Meie hotell on paras katsumus aga noh, kui juba Indias, siis ikka India moodi…see ainuke lohutus. Samas see on väike osa, küll oluline, sest kes ei sooviks puhtalt ja tervislikult magada/pesta, aga meil on koos tore olla ja see on olulisem.
Me võtsime ette midagi sellist, mis 9 a tagasi me Härra G-ga kahekesi ei julgenud (pigem mina olin väga vastu), võtta ette slummi tuur. Tunnistan ausalt, kartsin! Sinna üksi ei saa ja ei soovita ka. Soovitame teiste soovituste järgi valida omale giid. Meie giid Ravi sattus, siis nii, et sugulane M vaatas ühte reisi vlogi ja seal oli sellise nimeline noormees. Ta on 25 aastane ja on ise sealt samast slummist pärit.
Olen juba öelnud, et minu reisi pingereas on India vankumatult esikohal ja peale tänast päeva kinnitus see arvatavasti lõplikult sinna. Saime kogeda midagi nii võimsat ja ennenägematut, et raske on mul kõike seda edasi anda. Kõik need faktid, tunded ja kogemus.
Sellele reisile võtsime kaasa uue tehnikavidina, väikese videokaamera ja andsin oma parima, et natuke filmida klippe ja edasi anda teile natukenegi seda elamust. 35C kuumus ja lõhnad peate ise vaimusilmas juurde lisama.
Dharavi slum on suuremale maailmale kuulus tänu 2008 aasta filmile “Slumdog millionaire”. Isiklikult pole seda mingil põhjusel veel vaadanud (võtan kodus plaani) aga nii mõnigi fantastiline India film, näiteks isiklik lemmik 2016 aasta film “Lion”. Kui neid vaatate, siis garanteerin, et nad annavad ligilähedale ja ausalt seda karmust edasi.
Me kohtume giidiga raudtee lähedal ühes natukene uhkemas kohvikus. Kuna ta hilines rongi tõttu tund aega, siis saime kõhtu kinnitada ja nägime, kuidas see kohvik on nii mõnelegi samasugusele turistile oma giidiga kohtumise punktiks. Lõpuks kaua oodatud giid saabus oma imelise naisega ja andis meile esimesed juhtnöörid, et mis meid siis lähemate tundide ajal ootamas on.
Läbi raudteejaama minnes, jõuame kitsaste ja väga räpaste tänavateni. Üllatuslikult põrkub meie seltskond väga üksiku tülitajaga kokku, aga selle vältimiseks aitas tugevalt kaasa Ravi. Teeme iga tähtsama tööstuse juures pikemalt pause, kuulame ja arutame kaasa. Ta räägib nii põhjalikult ja detailselt kõike ja tutvustab ka inimesi kellega suhtleb. Marokko reisist on veel natukene hingesopis negatiivse noodina meeles, et kus on turist, seal kohe skämmerid ja ärakasutajad. Ja kuni lõpuni ma veel hoidsin oma hirmust kinni, et nüüd veab ja määrib kindlasti midagi meile pähe jne. Kuid seda ei tulnud! Eks kohalikud on nii harjunud tegelikult meiesuguste päevast-päeva läbi liikuvate gruppidega. Nad ei karda, häbene ja lubavad või siis õigemini ei tee isegi välja pildistamisest/filmimisest.
Ma veel hiljem olen mõelnud, et äkki see kõik on suur näitemäng?! See pole ju võimalik, et inimesed elavad ja töötavad reaalselt sellistes tingimustes!?
Kui me esimesele reisile siia maale tulime, siis tegin ma isiklikult enda peal tugevat vaimset ettevalmistust. Meie ei saa kahjuks aidata ja päästa sellist kogust inimesi, väikesed killud, on abiks aga sa ei tohi seda rasket koormat koju viia. See, et me elame paremates tingimustes ei tohiks meis tekitada süütunnet. Meie ka iga päev üritame ja anname oma parima.
Kuigi meie tuur sinna kestis kaks korda kauem kui ettenähtud, siis oleme täiesti veendunud, et me nägime ainult väga väikest killukest kogu slummist.
Dharavi Slum
Maailma suuruselt teine slum (Mumbai ise on India teine rahvaarvuga linn ja maailmas seitsmes)
Elanikke: 600 000 – 1 000 000 (Ravi sõnul isegi 1,5 miljonit)
Pindala: u 2,4 km2
Asutati: 1884.a.
Umbes 60% Mumbai elanikest elab slumis ja see arv tõuseb
18. sajandil oli see piirkond mangroovi soo ja 19. sajandi lõpus asustasid seda piirkonda Koli kalamehed. Koloneriseerimise tagajärjel tekkinud kasvav linnastumine tingis selle, et 1850 aastatel kasvas siinses piirkonnas rahvaarv 10 korda suuremaks kui Londonis.
1887 aastal koliti kõige saatavam ja ohtlikum tööstus, naha parkimine siia. Praeguseks on see slum ennekõige tuntud kui mitteametlik tööstuspiirkond, mille tegevusalad on peamiselt nahk, keraamika, prügitöötlemine ja tekstiil. Arvatakse olevat u 5000 äri ja 15 000 “ühetoa ettevõtjat”.
Elamistingimused on VÄGA halvad. Enamasti ööbitakse seal samas töökoja põrandal. Teenitakse u 120-150€ kuus, millest 100€ saadetakse koju, 40€ eest saab kaks korda päevas süüa ja on makstud nö kommunaalid ning ülejäänud on muud kulutused. Töötajad on enamasti inimgrandid. Slum asub kahe suurima raudteeharu juures, mis võimaldab ülimalt vajaliku ühenduse elanikele ja töötajatele.
Slum koosneb kahest suuremast osast: tööstus ja elamud. Lastele kool on kohustuslik.
Arstid tegelevad üle 4000 kõhutüüfuse juhtumiga päevas!
Nagu ma juba kirjutasin, siis on võimatu seda edasi anda. Ja nagu me ka kohapeal nägime, siis giididel on ikka mega suur erinevus. Eks me oleme ka nii nunnud ja toredad ning see tingis sellise haruldase olukorra, kus tegelikkuses 2h tuur kestis 5h, lõppes sellega, et me läksime kõik ühiselt sööma. “Magustoiduks” saime seda, mida ise keerukas korraldada aga soovisime. Koos Raviga sõitsime kohalikega koos slummist minema rongis ja veel linnaliini bussiga 🙂
Aga igasugune kogemus, eriti veel selline, mida meil kodus pole on “tervitatud” ja hea, kui see oleks siis ka turvaline. Seega siin on ka meie poolt Ravi ja tema imelise abikaasa kontakt https://www.tripadvisor.in/AttractionProductReview-g304554-d27949197-Discover_Dharavi_Walking_Through_Asia_s_Vibrant_Slum-Mumbai_Maharashtra.html See oli oma igat ruupiat väärt ja tundus isegi liiga odav selle teeninduse eest.
Saime teada, et tal on ka veel teisi tuure ja üritame tagasi minnes veel ühe võtta. Ta ütles, ka, et on seda slumi tuuri teinud 9 aastat ja esmakordne kui pärast klientidega sööma läheb.
Aga ei olnudki nii hirmus see slum õige mehe juhendamisel ja see on küll ettevõtmine mida ei saa sa ise minna kolama ilma giidita!
Kunagi Indiasse satute, siis kindlasti võtke slummi tuur!