Saab 9 aastat, kui Härra G ja mina esimest korda suure hirmuga Indiasse lendasime.
Ma olen teinud südames pingerea, raske isegi öelda, mille järgi….pigem see “miski”, mis on kuidagimoodi mu hinge ja mälestusse pugenud. Vankumatult on esimene koht India, teist ja kolmandat jagavad Maroko ja Jordaania jne.
Nagu ikka sattus huviorbiiti sooduspakkumine. Mõtlesime, et me lapsed ka juba nii suured ning kogenud, et India on nendega piisavalt turvaline nüüd ja sai ka sugulane M kaasa meelitatud.
Kuid meie reis ei hakanud kergelt ja soojalt. Kodus oli öösel -19C. Lend Eestist õhtul Istanbuli ja ootamas oli 22h ümberistumine. Ehk ööbimine hotellis. Lend ok ja lennujaamas pidi ootama meid bookingu kaudu takso….aga reaalsus oli teine. Kujutage ette meie rasket dilemmat pakkimisel, sest Indias +30C aga viimasel hetkel selgus, et Türgis ootab meid +2C ja lörts. See tundus täiesti uskumatu…Türgi ja sama “jama” nagu kodumaal. Kuna meil on Indias planeeritud siselend, siis ei olnud mitte mingit soovi tulla jopede ja pusadega reisima. See oli kahjuks vale otsus (vähemalt osadele) ja enne higistavalt sooja ilma saime külmetada rohkem, kui kodus.
Esiteks lennujaamast väljudes, me seisime avatud parklas lumekirme sees ja lõdisesime üle tunni aja….koguaeg meie nö vahendaja seisab ja jagab aina inimesi taksodesse aga meie takso väidetavalt hilineb küll ilma, siis liikluse, siis politsei tõttu. Seisime, külmetasime, värisesime, üritasime hoida vähemalt oma tuju üleval aga külm oli pugenud kontideni. Lõpuks peale korduvat uurimist ja lõpuks pahandamist pakiti meid veel 3 inimesega suvalisse taksosse. Algne meeletu pahameel oma juhi puudumise pihta hakkas selgemaks saama kui lennujaamast mõni km eemal tuli täielik “winterwonderland”. Enne 130km/h kimanud juht võttis väga ettevaatlikuks ja natuke soojemas autos sai pea tund aega linna poole liueldud. Hotelli jõudsime alles 3 läbi öösel….ei hakka isegi kommenteerima, ma olin nii läbi külmunud, et suutsin ainult pikad püksid jalast võtta ja magasin sokkide ning 2 t-särki+ paksu pusaga. Lõdisesin peaaegu hommikuni. Halvasti ja vähe maganuna pidime ennast sundima sööma ja siis oli ootamas meid terve päev linna peal aja parajaks tegemist. Me mitte ei oodanud seda, olime alles ju sooja sisse saanud. Jalutasime tunde mööda lumist linna, kus vaheldumisi oli päike ja siis must lume pilv. Varbad kaotasid juba sooja, käed olid külmunud, väga raske oli enam tuju üleval hoida. Kõik söögikohad ka sellised pool avatud ja jahedad, mitte kuskil ei leidnud sooja. Värisesime kella 4ni ja aegsasti, teeolusid arvestades läksime varem lennujaama. Õige otsus, sest teekond kulges jälle laialt langeva lume saatel.
Aga See linn on äge. Olen aastaid soovinud siia tulla ja tuleme ka, ainult siis kui natukenegi soojem 😛