Ega eesmärk polnud jääda ainult Sidi Bou Saidi istuma. Kui juba autoistme mekk oli tuttav, siis sai valitud Cape Bon nimeline suur poolsaar Tunise lähedal, mis oli natuke üle 2h sõidu kaugusel. Esimest korda nägime korralikku loodust. See piirkond oli hästi roheline, suured puud, metsad, rohelised looklevad põllud ning istandused. Korra tundus nagu oleks suvel kodus, teisel hetkel nagu kaader Toscana piirkonnast. Täiesti teine kaader, mida siiamaani nägime ringisõites.
Autos arutasime perega pikemalt oma Tuneesia kogemust, kuna käes oli ka eelviimane reisi päev. Kõht karjus kartulisalati järgi ja süda igatses koju.
Hinge jäi kraapima tüüpiline viga, mis alati tehakse reisil (eriti meie pere), et osta ära asjad kohe kui näed. Mitte odavuse suhtes, et hullad suveniiripoes, kui saaks kohalikust odavamalt, aga ära liigu minema piirkonnast. H-l jäi ostmata Qashabiya nimeline kohalik jakk, mis on küll pärit Alžeeriast ja peaks olema levinud Põhja-Tuneesiale aga tegelikkuses nägime seda pigem ainult Djerbal ja kõrbes. Mitu päeva otsisime Tunise ümbruses ja tühjus, ka seljas oli väga üksikul. Jah, palun väga, suveniiridepoes, sama asi hinge hinnaga. Ning see polnud see, vaid mingi edev üles tuunitud. Mina ajasin kohalikke kausse taga, mis samamoodi oli u 10 TND tükk, kui sõitsime pealinna poole, Sidi Bou Saidis olid juba üle 100 TND. Pere naised said oma luhtunud shoppamises natuke süüdistada peremeest, aga eks ikkagi oma põdemine ja “ah hiljem siis vaatan” maksis selle.
Aga tuleme selle juurde veel tagasi. Igas tahes oli tore teha jälle triviat ja arutleda üldse igasugu reisi, tuleviku ja mälestuste teemal terve perega. Enamus perest on juba nii suured, et kaua nad meiega enam ei reisi sedasi, kui just ei oota, et emme ja issi maksaks mingi toreda väljamaa reisi 😀
Aga meie sihtpunkt sellel poolsaarel oli El Haouaria.
Läbi kohalike väikelinnade ja imelise maastiku jõudsime rannikule, kus leidsime El Haouaria nimelise rannikulinn ning rannikul koopad. Koobaste juurde rannikul pääseb tasuta. Meil oli selline sombune ilmaolu ja ikka leidus üks kohalik vanamees, kes üritas püüda neid üksikuid turiste enne sisenemist, väites igasugu asju, et mida me ei tohi jne. Ignoreerisime teda korralikult ja ta õnneks meile järgi ei tulnud. Hiljem nägime, et üritas “ahistada” ühte paari, kellele lootis oma teenuse sihikindlalt maha ärida.
Koopad on inimtekkelised, mille ajalugu ulatub 600-200 e.m.a. (mingite andmete järgi vist isegi juba 700 e.m.a.). Orjad ja vangid kaevandasid kivi, mis seal samas mööda merd viidi eemale ehituseks ja käsitööks. Kuigi me koobaste sisse ei saanud, sest hoiatati, kuidas vihma tõttu on seal varisemis oht, siis seda kohta tundma õppides ei olnud mitte mingit huvi ka sellise ekstreemusega tegelema hakata. Koopad on sügavad ja pimedad. Kalju peal on näha trellitatud avausi, mis tõid valgust. Samal ajal kui me alguses allpool uurisime koopa sissepääse, siis kohalikud lapsed (tundus mingi klassiekskursioon) loopisid kive nende avauste peale. Heli oli ehmatav ja võimalus mõnega pihta saada oleks olnud suur.
Pärast üritasime ka mööda rannikut leida erinevaid varemeid, kuid enamus on märkamatuks hävinenud ajaga ja mõnede juurde ei saanud koerte või asusutuse tõttu enam ligi. Igastahes meie väike aga tubli rendikas sai ekstreemsemat sõitu kui Lõuna-Eesti ralli 😀
Aga sai ekseldud korralikult erinevaid külasid ja väike linnu, sihtmärgiks ikka keraamika ja Qashabiya jakk. Läbides Solayman nimelist linna, siis tundus, et selle südames on mingi suurem turg. Me ei eksinud 😀
Sadu meetreid igas suunas müügilette toiduainete, kodukeemia, tarbesesemete, riiete jne kraamiga. Ja minu jaoks maailma suurim kaltsukas!!!
Jakki me ei saanud aga keraamikaga läks õnneks. Kohe leidsin müüja, kes naeruväärse raha eest müüs täpselt seda, mida otsisin.
Õhtu lõpetuseks saime ka kohalikus söögikohas järjekordselt “fingerlickinggood” kehakinnitust.
