Viimasel päeval Djerbal otsustasime ikka üles otsida ühe sünagoogi, mida nägime, kuid mille lähedale kuidagi ei saanud. Plus veel erinevaid foto- ja vaatamisväärsuste sihtpunkte.
Sidi Jmour mošee
Esimene sihtpunkt oli ranniku äärde (jälle ka kuulus “Star Wars” filmi koht) vana mošee juurde. Meie üllatuseks nägime seal ka flamingosid.
Djerbahood
Kuid nagu ka sai lubatud, siis jonni ei jäta. Esimesel päeval ei leidnud me Djerbahoodi üles, sest mingite andmete järgi on tänavakunsti tuurid jne just “pealinnas” Houmt Soukis aga tegelikkuses on täiesti teises linnas Erriadh. Igastahes, pannes otsima #djerbahood, siis juhendab kohe õieti (Aitäh Janika, et õige suuna andsid!). See oli tore kondamine. Lihtsalt pargid auto kuhu juhtub ja mine konda, piirkond pole väga suur ja saab tänavatel risti-rästi eksploorida.Tegemist on 2014. aastal prantsuse-tuneesia galerist Mehdi Ben Cheikh poolt loodud üritusega, kus osales 150 kunstniku üle 30 riigist. Eesmärk oli tõsta Djerba ja Tuneesia maailmakaardile. Kunstnikud töötasid koostöös majaomanikega, iga kavand oli läbiräägitud ja vabatahtlik. Üle 10 aasta hiljem on kahjuks enamus hävinenud või kannatada saanud.
Seal linnas saime ka hästi süüa. Koos kassidega 😀 Ma ei tea mis asi see riisiga oli aga kui hea ja vürtsikas 😛
El Ghriba sünagoog
Lõpuks leidsime üles ka selle kuulsa sünagoogi. El Ghriba on Aafrika vanim tegutsev sünagoog. Sinna minnes pange tähele, et on ainult kindlad kaks kellaaega, kui on lubatud sisenemine ja piletit pole aga on nõutud annetuse tegemine.
Mahajäetud hotellid
Mida ma ei pildistanud aga filmisime natuke üles. Kodutööd tehes, sattusin blogile, kus rääkis pikalt, et Djerba saar on täis mahajäetud või “pausil” hotelle. Ülihalbade asjaolude kokkusattumisel on aastatega kokku varisenud saare turism. Mitte ainult Djerba, vaid ka kogu Tuneesia riik. Alustades:
2011.a Araabia kevad- revolutsioon
2015. a kaks terrorirünnakut, kus hukkus palju turiste
2019.a COVID-19- viimane laastav laine
Kuna imelise looduse ja veel ägedamate randadega Djerba rajas oma ärimudeli “odav massiturism” peale, mis kahjuks selliste murranguliste väljakutsete tõttu põrus. Pikalt polnud Tuneesia turvaline ja soovitatud sihtkoht turistidele, mis kuivatas kokku huvi, usalduse ja investorid. Tänavatel on kilomeetrite kaupa mahajäetud hotelle. Aga erinevalt blogist, kus selle kohta lugesin, siis ei saanud neisse kondama minna. Sest kõigis suuremates on vähemalt üks turvamees sees (vahel ka koeraga). Üksikud hotellid, mida lugesime seal ühel käel üles, tegutsesid tondilosside vahel.
Seda on kurb vaadata, samas on ümbrus linnade viisi räämas ja katki. Kui nad soovivad ennast kunagi uhkeks turismi kohaks üles ehitada, siis selleks on suur eeltöö vaja teha. Koristada, ja ehitada, ennekõige leida uuesti tagasi tööjõud, mis lahkunud.
Seeg ei pääse jälle videost, aga see on nii mõnus kokkuvõte ja toetav visuaal blogile 🙂
Heli jälle Härra G
