Tahaks öelda, et siia jõudmine oli parasjagu “visaduse võit mõistuse üle”. Eestis istusime kell 2 öösel autosse, et jõuda 6:15 Tallinna Lennujaamas lennule. 11:50 (Eesti aja järgi 12:50) maandusime Tuneesias. Rendiauto ja hakkas sõit Djerba poole.
Tegemist on Tuneesia suurima saarega, mis tuntud enamasti oma ranna, hotellide, tänavakunsti ja eluviisi poolest. Võrdluseks, et ta on peaegu kaks korda väiksem kui Hiiumaa, rahvast elab u 184 000 ja turiste külastab iga aasta u 1,2 miljonit.
Meie lootus oli, et lõuna pool saaks äkki ka soojemat ilma ning siit saab vabalt teha päevaseid rännakuid mandrile. Erinevate meie algallikate järgi on peamised külastamis piirkonnad põhjas Tunise juures ja siin all.
Sõidame suhteliselt väikese sõiduautoga (Hyundai accent), aga mahume ära viiekesi ja isegi suur pagass, kuhu kõik kohvrid mahutada. Eks ta paras pann ole, manuaal ka, kuid üllatuslikult rahulik liiklus….jääme ellu. Ainult hüpekaid armastavad, mida me Härra G tihti ei märka….vast ei peksa “omapoisiks”.
Igastahes öösel kell 2 alanud reis, lõppes 22:30 (23:30) kui jõudsime oma rendi majja. Kõik me pidasime üllatuslikult hästi vastu sellise istumise ja solgutamise. See öö me magasime nii hästi, et ammu pole sedasi puhata saanud. See kulus väga ära.
Ja hommikul saime korraliku hommikusöögi, mida meie juba teadsime Maroko kogemusel oodata. Sellest reisist on tulemas tõsine nuumamis üritus, kodus tuleb kaal esimesed nädalad ära peita 🙂
Aga mis me siis juba märganud. Autos arutasime ja meenutasime eelmiseid reise. Juba tulles tajusin ise, et on kõvasti rahulikum kui Maroko. Inimesed pole nii pealetükkivad ja agressiivsed aga välimuselt kõik see Jordaania ja Maroko on sarnane. Selline mõnus äratumisrõõm. Ja loomulikult tõmbab siin üks väike blond plika palju tähelepanu. Üritatakse temaga suhelda ja antakse maiustusi 😀
Aga nagu ma esimeses postituses kirjutasin juba riietuse ja ilma suhtes, siis esimene hommik ootas meid +20C ja kuumalt lõõskav päike. Kohvrist tulid välja juba päevitusriided. Perenaine kiitis, et meid õnnistati hea ilmaga, sest tegelikult külm ja pilves. Maja on ka natuke jahe ning niiske, pole hooaeg ja siin pole ammu kedagi ka olnud. Laadisime natuke sooja sisse ja esimese päeva eesmärk oli külastada Djerba “pealinna” Houmt Souki, et vaikselt ennast sisse seada ja aru saada, kuhu sattusime.
Üritasime leida tänavakunsti, mis on üks peamisi turismi magneteid, kuid kahjuks ei leidnud, see eest sai käidud linna turutänavad risti-rästi läbi.
Leidsime ka esimesed kaltsukad. Just enne lendu avastasime Instagramist ühe toreda pere, kes kolme väikese lapsega olid pikemat aega Tuneesias. Ammutasime ideid ja jätsime meelde mida saab-tohib-peab. Ja neil nägin, et Tuneesias on palju tänava kaltsukaid.
Lisaks külastasime ka Guellala linna ja selle muuseumit, mis tutvustas Tuneesia kultuuri ja kombeid. See linn on tuntud oma käsitöö ja keraamika poolest. Tänaval oli ka maailma suurim savipott.
Üheks traditsiooniks on meil hakanud muutuma perepoja pügalasse viimine, ei pääsenud ta ka seekord. Meie tellisime juba siis süüa kõrval söögikohas. Aga mis tõdesime teiseks päevaks, siis, et toit on küll odav aga mitte nii nagu on teised reklaaminud. Pole ka meie turistikates sööjad, leiame alati koha kus kohalikud keha kinnitavad. Ja värskete blogijate materjalides ei vasta meie leitavad hinnad päris sellele. Soeng+habemeajamine oli 15 TND (u 4,4€), söök: 5 shawarmat, 1 friikartulid eraldi ja 6 jooki 60TND (u 17,6€)
