See oli väike nali köögilaua taga. Iga reis Rebased üritavad mingeid tippe vallutada. No vallutame siis ka meie enda mini mäed. Reede õhtul autosse ja algaski väike Baltimaade roadtrip.
Külastasime kõik tipud, aga sinna sisse mahtus ka: ööbimised Madonas (Läti), Vilnius (Leedu), Koknese piiskopilinnus (koos oma fantastilise pargiga), Trakai linnus, Ignalina tuumajaam, kiikasime üle piiri Valgevene poole ja nautisime head odavat sööki 🙂
Reede õhtul, otse töölt krahmas pere mu autosse ja sõit pimedas Läti poole hakkas. Eesmärk oli ööbida ühes odavas ja huvitavas hotellis. Väga soovitame, selline nõuka stiili aga väga ruumikas, mugav ja ennekõige odav. Naised ja lapsed kukkusid kohe tuttu aga mehed istusid keset koridori, nautisid traditsiooniks saanud Pühaste õllet ja sefiiritorti. See viimane võib kõlada naljakas, aga see jäi söömata paar päeva varem Härra G sünnipäevast ja sõitis meiega Baltimaade tripile kaasa. Keegi hotelli külastaja oli nende aktsiooni muigega vaadanud, ise naersid, et õlle ja tordiga paras gei pidu.
Aga hommikusöök oli uhke ja mainin uuesti, et selle raha eest nagu parim asi saada MADONA hotell.
Värskelt puhanuna algas meie uurimisretk. Esimeseks läksime vallutama Läti kõrgemat punkti Gaiziņkalns, mis oli meie ööbimiskoha läheduses ja peaegu Suure Munamäe vääriline vastane oma 311,9 meetriga. Nautisime sinna ronimist sügiseses udus. Jalad märjad leidsime tipu ja ka geopeituse. Kuulutasime oma reisi alanuks.
Suvel sattusime ühe postituse peale, kus keegi jagas Läti kodulehte, kus on kõik mõisad ja kindlused olemas, sealt jäi meile silma selline ebatraditsiooniline ehitis, nagu Koknese piiskoplinnus. Soovitame sinna minna lausa pikemaks ajaks. Ilusa lookleva veestiku ja suure pargiga maa ala pakub rahulikku jalutamist ja erinevaid vabaaja veetmise viise nii veel kui maismaal. Algselt kõrgustikul asunud piiskop linnuse varemed on nüüd vee kaldal peale 1966a veehoidla loomist, mis ujutas üle aluspõhja. Linnuse külastus maksis ainult 2€ ja selle juures on ka väike söömis koht.
Nüüd oli sihtpunkt jõuda Leetu, täpsemalt Trakai linnusesse ja siis ööbima seal lähedal Leedu pealinna Vilniusesse. Kes on Trakais käinud, siis see ei vaja tutvustamist ja sa tead, et tahad uuesti minna. Aga Ida-Euroopa ainuke saarelinnus on väga hästi säilinud ja sees on uhke kogu ajalugu nähtavaks tehtud. Kui põhjalikult seal olla, siis pead paari tunniga arvestama.
Kuna mina olen poolenesti Leedu juurtega, siis olen palju sellel maal käinud ja ühel visiidil Trakaisse meenub üks legend. Ma ei leidnud netis selle kohta tõestust aga see käib u nii: “Legendi kohaselt, peab linnust ümbritsev vesi saama vähemalt ühe ohvri (uppuja) aastas, muidu ta ei jäätu”
Väidetavalt, siis erinevate vallutamisretkede ajal vajust palju sõdalasi seal läbi jää ka selle põhjas on palju raudrüüsid jne. Aga noh, see on kinnitamata linnalegend, mida üks giid vist põnevuse tekitamiseks rääkis.
Ööbima läksime pealinna, seekord rentisime korteri otse linnas, et pesta, puhata ja kosuda enne koju sõitmist. Leedu kõrgeim tipp on Aukštojas, mitte ka kõige madalam 293,84 meetrit. Selle tipu üle vaieldi aastaid, kas Juozapinė või Aukštojas, kuid täpsema mõõtmisega võitis lõpuks napilt Aukštojas. Mõlemad tipud asuvad lähestikku. Vaade vaatetornist on uhke selle maastiku peale. Kahjuks seal ei tohtinud me drooni lennutada, sest Valgevene piir oli liiga lähedal 🙁
Kuid sealt lahkudes me kiikasime ka selle kurja naabri poole. Nagu apokalüptiliste filmide tseenides, oli sinna poole viiv tee juba katkine ja rohtu kasvanud. Mahalaskmist hoiatavad sildid. Ei hakanud isegi üle lindi naljaga ronima, kuigi hetkel veel Eestlane saab minna sinna ilma viisata korra.
Tekkis väike mõte teha tilluke põige ja külastada siis kahjuks enam mitte töötavat aga nö Baltimaade ainsat tuumaelektrijaama Ignalina. Selle juurde ja mingile osale territooriumile saab vabalt minna, kuid põnevam on võimalus, mida plaanime kasutada kunagi, et võtta tuur jaama.
Nüüd oli küll aeg koju minna, järgmine päev oli vaja lasteaeda, kooli ja tööle kõigil ning juba olime aru saanud, et oma enda kõrgeima tipu ja meie kolmanda sihtpunkti vallutame me kahjuks juba pimedas. Aga naabermaad peidavad endas palju ilusat ja huvitavat, mida me koguaeg siht Vahemerele omades oleme tähelepanuta jätnud. Täiesti teine maastik ja majad, kui see mis me tavaliselt transiit lõuna poole kimame. Aga, mis ka väga oluline, et õnneks meile, on meie naabrid veel odavamad kui meie. Oma kodumaal siseturism on nii kallis, et odavam on autoga mujale kimada 🙁
Koju me saimegi pimedas ja napilt enne keskööd. Meie oma Suure munamäe tippu minek pimedas ja vaikuses oli ka omamoodi elamus.
Kuid natuke me saime ikka drooni lennutada (loe härra G), plus mõned fotod ka ja genereerisin neist kokku ka väikese kokkuvõtva video sellest reisist. Nautige!
Aitäh jälle meie lemmik reisiperele Rebastele! Ja teile soovime hulle mõtteid ja nende täitumisi 🙂