Ongi käes lõpp. Taroudantist sõitsime Agadiri külje alla Douira külla, kus ainsana selle reisi ajal veetsime kaks päeva. Kui me hakkasime sõitma, siis meenus, et kuigi ma eeltööd tehes keskendusin kõikidele vaatamisväärsustele, mis blogid ja google andsid, siis jäi loodusliku poole pealt jäi puudulikuks. Näiteks lennukis näitas pilti Legzira/Lgzira rannast, mida oli soov tema kaljumoodustise pärast näha, kuid see asus liiga lõunas Agadirist ja oleks eeldanud min 4h sõitmist. Seetõttu otsustasime ikkagi kaardilt leida mingit randa ja hiljem selgus, et olime oma peatuspaigal väga lähedal. Marokos on võimsad rannad. Novembri kuus oli Eestlasele vesi soe ja nii mõnus. Kohalikud koerad käivad ujumas, kalamehed murravad laineid. Heli rannas on täpselt selline nagu ma mäletan Islandist, selline kõmisev, mis kuklas hirmust karvad turri ajavad. Lained mitu meetrit kõrged ja ega üle põlve enam ei lähe sügavamale. Aga seni kuni silmad seletasid mõlemale poole oli imeline puhas liivarand.
Saame siin jälle kahjuks tuua näite, milline scammimine koguaeg käib. Kui me Souss Massa rahvuspargis (mis on meeletult suur piirkond Agadiri juures) randa sõitsime, siis ujuma minnes imbus kuskil düünide vahelt välja üks tüüp.
“Hello, you are in national park, I call police, you must pay” jne…
Kuigi Härra G üritas teda viisakalt skämmimise eest pimedasse kohta saata, siis jäi tegelane passima ühe düüni peale ja kui me lõpuks lahkusime, siis jooksis järgi ja kuigi me teda ka lõpuks ähvardasime politseiga vastu, et “davai, kutsu” siis rahunes aga ei jätnud järgi. Kuigi süüdistas meid loata rahvuspargi alale sõitmises, polnud seal mitte mingeid märke, ei rannas ega külas. Istub aga autosse ja nõuab veel 10€ ja vii teda ka külla tagasi.
Soovitusena selliste puhul on olnud teha nendest pilt, siis võtavad ka väga vaikseks ja enamus jama unustatakse kohe.
Meie kahjuks/õnneks piirdusime tüübi külla viimise ja 5€.
Panin teile kokku väikese kogumiku mõlemast rannast, esimeses käisime ja teises oli meie hotell. Taustaks see kumisev lainete heli.
Mis mulle Maroko puhul meeldib, on see, et vähemalt see, mis meile tee peale jäi oli just selline rahvusliku hõnguga ja omapärane, kõik see, mis mulle öeldi ja googeldades tuleb välja. Kogu see nädal on ka seda kõike kinnitanud….va ööbimis kohta otsides. Mina sain korraliku “kultuurishoki”, siiamaani oli ma nautinud ja ahhetanud seda värvi ja kultuuri aga siis sattusime kuurortlinna, mis oli kõrgeid ja edevaid 5* hotelle täis, poolpaljad kokteilidega turistid, edevad luksus autod jne. Hirmuga ütlesin: “Loodan, et me ei jää siia”, see tundus lihtsalt nii suur erinevus eelnevaga. ÕNNEKS selgus, et me olimegi vales linnas. Soovitus: navigeerides vaadake, et linna nime taga on ka piirkonna nimi, mis sind ikka õigesse kohta lõpuks viib. Eksimine oli inimlik, kuna mõlemas sama nimega linnas oli ka sama nimega hotell.
Õigesse hotelli jõudmine oli omamoodi seiklus, kuna me navigeerisime valesti siis hakkasime väga halvades teeoludes, pimedas piirkonnas otsima sihtpunkti. Eksisime tihti, sest ei olnud kindlad, et mingi liiva tee on õige siht ja nagu juba enne linnas kogetud, siis aadress võib ju olla aga kaardi arust ei ole teed sinna. Õnneks mingis kott pimedas külas üks mees pakkus abi ja juhatas meid õiges suunas. Selgus, et külas on elektrikatkestus. Kõrval hotelli noormees juhatas meid õigesse ja oli meile tõlgiks, sest seal oli ainult 1 töötaja (umbkeelne kokk, kellele ta saadeti appi). Elekter kadus keset õhtusöögi ettevalmistamist ja ta vaeseke tegi küünla valguses viimaseid ettevalmistusi. Meie tuju ja tolereerimise piir oli selleks hetkeks väga madal. Olime jälle terve päev sõitnud ja väsinud, skämmija rannas, kõht tühi, ei saanud pesema/vetsu ning ebameeldiv ekslemine kott pimedas külas, kus hakkas juba korra tekkima väike hirm oma turvalisuse pärast.
Selles edevas vales linnas külastasime kiiruga Carrefour poodi (üks väheseid, kus alkohooli müüakse) ja ma ostsin joomiseks/kaasa võtmiseks väikese 0,5l kohaliku veini.
Enamikes peatuskohtades üritasime vältida pakkutavat menüüd, sest võrreldes välja söömisega oli see u 10-15€ nägu, väljas süües 4-10€. Ja kogused mõttetult suured igal pool. Kahju maksta Eesti prae hinda asja eest, kus suudad ainult 1/3 süüa 🙁
Kuna me ei julgenud pimedas viimasesse külla tagasi sõita, siis otsustasime suure näljaga, väsimuse ja pettumusega tarbida eelnevalt ostetud veini ja õlut, ning snäkke. Ööbimis kohtades vajavad hiljemalt lõunaks ette teada söögisoovi, et arvestada ja kuna me ei valinud, siis oleme väga tänulikud, et kokk tuli vastu ja suutis elektrita valmistada meile ka peale teiste külaliste söögi. Söök oli fantastiliselt hea aga kogus jälle selline, et sellega saanuks pool küla sööta. Lisaks on neil kõik toidukorrad mitmekäigulised!
Eriti tore oli, kui pimedas köök/söögituba läksime veini jaoks korgitseri otsima, siis omavahel arutades, ilmus järsku üks meesterahvas pimedusest, käes korgitser ja ütles ilusas Eesti keeles “Arvan, et teile seda vaja”. Selgus, et esmakordselt sellel reisil oli meiega samas kohas “omad”. Mingi hetk sai hotell elektri tagasi, saime lähemalt teistega ka tuttavaks ja sättima oma viimase päeva plaane. Hommikul võtsime ette selle hotelli esise ranna mille musta kõmisemist terve öö kuulsime ja külastasime lähedal asuvat linna Tiznit (mida soovitati) viimaste ostude eesmärgil. Linn oli väga vaikne, sest Marokos on reede vaba päev.
Hotellis olime kaks ööd, tõmbasime hinge ja valmistusime koju sõitma. Pesin käsitsi ruttu mõned riided, sest lootsime kuskil pesumaja leida, aga olime natuke valedes piirkondades selleks. Ja nagu eelmises postituses sai öeldud, siis ülejäänud musta pesu ja ostude vahele sai pakitud meie uus tagine pott , mille kohta saan nüüd juba öelda, et jõudis ühes tükis koju!
Lisaks ka selles külas saime jälle natuke kogeda nahhaalseid lapsi. Kui Dages Gorgeses öeldi, et kohalik laps saab selle eest kohlakat, sest küla sõltub turistist, siis sealses rannakülas oli pisihotellid eraldi seisvad asjad, millest arvatavasti külale kasu polnud.
Minul oli juba väsimus kallal, koduigatsus hakkas naha vahele pugema.