Jättes hüvast ilmelise Merzouga ja meie kõrbelaagriga, hakkas väga pikk ja kurnav sõit Taroudant linna poole, kus oli meie järgmine ööbimine. Mitu korda sai mõeldu, et äkki me lihtsalt tühistame ja leiame midagi natuke lähemale, sest sõit kõrbest sinna pidi võtma u 7h + pausid.
Kaardilt vaadates on näha, et see tee Agadiri poole on suurte mägede vahel, nii kaua ka kaugele kui silm seletab on mõlemal teepoolel mäed. Alguses teeolud kõrbest tulles olid kehvad, nagu eelmises postituses kirjutasin. Üleujutus oli lõhkunud tee ääred ja kandnud mitmel pool liiva teele. Aga kuni Agadiri küle alla välja näeme hästi palju berberite kultuuri ja inimesi. Esimest korda hakkas tekkima rohkem puid ja rohelust.
Maastik muutus lamedamaks ja temperatuur tõusis, sõit oli raske. Eks olime väsinud juba ja lõpp oli eriti raske pimedas esmakordselt. Maanteedel pole vaja olla eriline sõidukunn aga riigis, kus ei tunnistata sõidukite (autod, rollerid, mootorattad, hobusevankrid, rikšad jne) suunatulesid ja nii valges kui ka pimedas sõidukite tulesid, siis mitu tundi pimedas jääda ellu ja jätta ellu oli omamoodi katsumus.
Me panime oma sõitmise meelelahutuseks A. Kivirähki “Rehepapp” audioraamatu. Üle 7h raamat sai läbi napilt enne kui Taroudanti jõudsime.
Taroudanti kutsutakse “väike Marrakesh”. Sellise väsimuse ja pimeduse peale meenus esimesel päeval Marrakeshi medinasse jõudmine. Ei erinenud see medina eelmisest. Rahvast, sõidukeid ja müügilette täis kitsad tänavad ja hotelli elementaarselt tuli navigeerida jala, kui peale mitmendat tiirutamist leidsid parkimise. Õnneks ööbimine oli selline suur ja huvitav ajaloline riad kesklinnas. Sai öösel üksi isegi ringi kolatud, mis tõestab, et ei ole ka üksikul naisterahval mingit ohtu. Mind koheldi väga hästi ja ülisõbralikult. Olenemata keelebarjäärist (mida räägin eraldi hiljem) sai kõik naeratuse ja “aliast” mängides selgeks tehtud 🙂
Hommikul oli kaua oodatud hetk, ma sain kolama turule, kellele siis ei meeldiks shopata!? 😀
Kuigi meie lend oli ainult käsipagasiga ja olime valmis ainult nii ka tulema, siis peale pikalt arutlemist ja kalkuleerimist, tegime otsuse, et ostame äraantava pagasi juurde. Meie eesmärk oli osta tajin/tagine pott ja meile omaselt, kuna suured kokkajad, siis hästi palju erinevaid kohalikke erilisi maitseaineid ja ka üldtuntuid, sest need on siin u 4-5 korda odavamad.
Ma ei hakkanud isegi vaeva nägema tee ääres hinna küsimisega, sest kõik on niikuinii seal kallim kui kuskil majade vahel turutänaval. Nii me siis kolasime “huvitavaid” aroome täis tänavaid ja ma leidsin selle, mida otsisin, potiturg sügaval Taroudanti medina südames ja naeruväärse raha eest ka valisin vastavalt meie kohvri mahutamis võimele poti suuruse. Ma viimasel ööl pakkisin nüüd selle musta pesu ja muu shoppingu vahele ja “fingersgrossed”, et see jõuab ühes tükis koju.
Midagi erilisemat seekord ei osanud soovida linnast (loe vaatamisväärsusi) ja mõtted olid juba meie viimase ööbimise poole, mis on rannikul ja saame lõpuks ennast vette kasta.
Ahjaa, temperatuur oli juba 37C. Algul ei saanud isegi aru, et nii kõrge aga otsaesine muutus niiskeks.