Kes Instagrami pole veel näinud, siis https://www.instagram.com/soosaaredreisivad/ on teisi pilte ja natuke kergemat sisu. Seda täidan jooksvalt. Blogi nõuab suuremat energiat.
Lend Tallinn-Riia-Marrakesh oli suhteliselt sujuv. Kuid esmakordselt sain kogeda midagi sellist, mis pani füüsilise ja vaimse korralikult proovile, kui lend Riiast kestis ainult u 5h, siis maandudes ootas meid see vaatepilt.
See oli midagi eriiti ebamugavat, kaadrist jääb välja teisel korrusel olev meie paarisajast inimesest koosnev lend. 3h maandumisest passikontrollini 🙁
Lennujaamast rentisime auto ja sõit hotelli poole andis hästi aimu kohalikust liiklusest. Puudub igasugune reegel, autod on läbisegi võrride/rollerite ja hobusekaarikutega. Kaherealine tee tehakse sujuvalt neljaseks. Rolleritel sõidavad pered, kus beebidest alates järglased istuvad/magavad vanemate vahel ja/või rooli peal. Samas kuigi oleme sellises liikluses osalenud Delhis ja ise sõitnud Jordaanias, siis oli kõik selline rahulik ja minimaalse signaalitamiseta sõit.
Meie esimene ja peamine eesmärk oli ainult elusalt hotelli jõuda, olime varahommikul kell 4 ärganud, et läbi esimese lume Tallinna poole sõita ( ja see oli omaette katsumus juba) ja u kell 7 õhtul Marrakeshi kesklinna jõudes oli väsimus, tülpimus, nälg ja natuke sekka ka paanikat juba jõudnud oma maksimumini. Parkimine on siin linnas paras katsumus, enamus soovitab kuhugi, mis tunduvad scammid, hakkad uut otsima ja eks lõpuks sattusime navigeerides tundmatus dimensioonis esimesse tupikus parklasse, mis tundus suhteliselt lähedal hotellile. Üks tüüp meelitab ja juhendab sisse, siis tuleb “boss” võtab 10€ aga tsekki ei anna. Hoiatusena, kui vähegi võimalik küsi midagi, sest nad võivad hommikul uuesti väita, et sa pole tasunud. Väljud autost ja kohe “sisseviskaja” hakkab nõudma raha, “I’ll protect your car”, “I take care of you” jne. Lihtsalt kõnnidki julmalt ja stoiliselt, kui viitsid, ütled “NO” mõned korrad.
Aga läbi pimedate ja kitsaste tänavate, kus meie vahel sõelusid kohalikud, kassid ja rollerid jõudsime mingis pimedas tupikus keset lärmavaid ja raha nõudvaid lapsi lihtsalt ukseni, kus oligi õige kohta.
Ööbimiskoht oli imearmas riad tüüpi peidetud pärl. Sest “kahtlasest” tupiktänavast poleks elusees arvanu, et jõuame sellisesse kohta.
Pikalt vestlesin väga meeldiva noormehega, kes meid vastu võttis, uurisin üleüldiselt Marrakeshi kohta: vaatamisväärsused, kuidas ja kus süüa, mida osta jne. Aga ka niisama “elutarkusi”. Kuna me ju pimedas ja nii hilja saime sinna siis oli fakt, et meie õhtune kava näeb ette ainult soovitud kohalike tänavaelu ja turu külastust ning söök. Kui enne kohvritega kolasime, siis oli väike hirm ikka sees, aga see kadus kiirelt, enam ei tekkinud sellist muret oma turavalisuse pärast ja selline “ahistamine” kadus ka kuhugi. Ainus katsumus oli jalutamine tänaval, kus voorivad samal ajal rollerid ja õhus on lämmatav sinine heitgaasi pilv.
Öeldakse reisimise kuldreegliks “Käi, söö ja shoppa seal, kus kohalikud!”
Kuna tulek oli nii karm, siis sai tõsiselt head und nauditud ja hommikul valges läksime oma autot otsima, kuklas hirm tünga saamise ees. Valges Marrakeshi linnatänavad on juba midagi muud, üleüldiselt mustuse suhtes jääb alla Indiale ja Jordaaniale (natuke ka Bosnia-Hertsegoviinale). Aga igal sammul on see, mida alati ei näe ja mida ma otsima tulin….rahvusele omapärased, värvid, detailid, ahidektuur.
Kuid me tegime väga raske ja suure otsuse. Netis uurisime meie valitud vaatamisväärsuste (Majorelle botaanikaaed ja Koutoubia mošee and Minaret) parkimis võimalusi. Sest selle linna suurimadi miinuseid ongi parkimine ja isesõitmine. Otsus (panen selle siia, et lapsed saavad nõuda): me tuleme siia lastega kunagi uuesti ja teeme kasvõi ainult Marrakeshi linna. Sest siin on kõik tegelikkuses jala käidav.
Järgmine peatus/ööbimine on Ouarzazate ja otsustasime Marrakeshist võimalikult kiiresti ja otse lahkuda.