Tegelikult on see täiesti uskumatu, mis meiega eile toimus. Härra G sõitis päikesetõusuga Horvaatiast tagasi Sloveeniasse meile järgi. Esmalt viis sõit meid otse Ljubljanasse, kus pidime kohtuma kell 6 õhtul aukonsuliga. Otsustasime tutvuda ka linnaga, kui enne oli eesmärk teha ära kaks 4x5cm dokumendifotot, mis olid siis nõutud lapsel selle paberi jaoks. Kuigi piiril lubati, et saab ja ka aukonsul ütles, et pole muret, siis jäin mina kuni lõpuni skeptiliseks, et meil sihtpunkti jõudmine üldse õnnestub.
Räägin natukene linnast ja Sloveeniast mida me saime siis rohkem teistest kogeda. Kuigi olen hetkel esimest päeva Horvaatias ja pole veel seda kohta tundma saanud, siis käsi südame, võin teile julgelt soovitada Sloveeniat. Vot see riik väärib ka olla lõppsihtpunkt, kus sa siis kolad ja naudid kõike. Rääkimata maastikust, mis oligi ainult mägi mäes kinni, kaetud tohtute metsadega. Vahel tundus ainuke natukenegi horisonaalne asi see kiirtee mida mööda sai nii mõnusalt kulgeda. Ljubljana oli suur aga hästi armas linn. Kõik tegelikult käe-jala ulatuses. Arhidektuuriliselt on kogu maa selline natuke Saksa stiilis. Armsad ja lihtsad väikese majad, suurte lilleliste rõdudega ja ilusate aedadega. Eestlane tüüpiliselt soovib rahu ja vaikust ja oma maja soovib kärast eemal hoida. See tõttu tundus „julm“, et hästi armsad külad ja lihtsalt selline katkematu autode vool keset küla läbimas.
Tulles tagasi siis meie paberi juurde. Otsisime linnas pildistamise koha, see oli mu elu kalleim pilditeenus. Viie passipildi eest 15€, muidugi ma ei küsinud hinda ette aga sellel polnud ka ju enam vahet, vaja ju oli! Kuna meil oli nüüd aega oodata terve päev, siis mõtlesime, et külastame kuulsat Ljubljana lossi. Üritasime aga kahjuks sinna see jäigi. Siinkohal teile soovitus: Võtke selleks ürituseks tohutuks jalutamiseks vajalikud riided/jalanõud ja veepudel. Loss asub mäe otsas ja on laiale suurel alal. Ja omage peenraha (eurod), kui isegi leiad parkimis, siis maksta saab ainult müntidega (0.70€/h).
Mõtlesime oma plaanid ümber ja leidsime, et ainult 30 minuti kaugusel on Bistra küla, kus asub Sloveenia Tehnikamuuseum. See oli üli ärge koht, mida soovitan soojalt!
Aga saime varem kõne aukonsulilt, ja kimasime tagasi Ljubljanasse. Saime ülimalt sooja vastuvõtu osaliseks Žiga Peljko poolt, kes on siis Sloveenias Eesti aukonsul ja meie ajutise dokumendi taotlemine oli ka neile täiesti esmakordne. Muideks, selle 1.5h sõidu ajal Ptuj’st Ljubljanasse saime kõne Prahast Eesti saatkonnast ja selleks aja jooksul aeti juba korda kõik paberid, et aukonsul kinnitas paberi ja väljastas.
Hakkas sõit Horvaatiasse ja enne ei julgenud ka kergemalt hingata, kui piir on reaalselt ületatud.
Piir sai ületatud ja jõudsime ka pimeduse saabudes sihtkohta. Sellest räägin hiljem.
Tahangi lihtsalt öelda, et ma soojalt soovitan teil külastada Sloveeniat ja tervitan siinkohal ka Jaanikat. Mina tulen ainult seda maad kindlasti vaatama ja siis kohvitan ka Jaanikaga 🙂