Horvaatia vol.9 Senj ja viimane tipuvallutus

Horvaatia

Käes on kahjuks viimane päev meie reisil. Kuna hommikul on plaan juba kell 6 sõitu alustada, et viisakamal kellaajal õhtul Poola jõuda, siis ei saanud me enam väga koormavat päeva lubada. Ja kaugemale sõit oli seekord välistatud. Mõte oli veekord „grillida“, ujuda ja võtta ette meil linnas (Senj)  mäe otsas asuva kindluse külastus.
Nehaj kindlus

DSC04021-001 DSC03993 DSC03994-001 DSC04000-001

Mõnus ronimine ja kindluse katuselt avanes ideaalne vaade meie mäele ja Senj linnale.

DSC04009-001 DSC04012-001 DSC04015-001

Õhtul oli eesmärk teist kõrgemat mäge vallutada. See osutus väga kurnavaks ja raskeks….aga…..vaade tipust kompenseeris kõik. Ma ei liialda, aga tõesti oli tunne nagu sa seisaks maailma tipul ja koputad kohe paradiisi uksele.
Kõrgus 1040m

Olime saavutanud selle reisi vältel sellised füüsilised eneseületused ja näinud maailma täiesti teises vormis. Praktiliselt lamedalt kodumaalt pärit Eestlasele selline kogemus on midagi suuremat. Kuigi kui me reisime, siis ma ikka teen enne natuke isiklikku kodutööd eesootava suhtes (reisi peamine kokkupanek ja korraldamine on Härra G töö olnud), siis seekord ma tahtsin tulla nii, et kohapeal avastan ja seetõttu polnud ma teadlik sellisest pinnasest, veel vähem uskunud, et me oleks seda vallutama hakanud.

DSC04027 DSC04033 DSC04039
Kui te olete vähegi sellised reisijad, kes ka loodust kondavad ja olete autoga, siis kindlasti võtke kaasa matkasaapad. Ma kondasin ketsidega ja see oli sellel maastikul paras ettevõtmine. Tallaalused on saanud nii rannas kui ka maastikul „mudimist“. Teadsin ette, et loodus enamvähem sama ja meile pole ohtikke asju aga õhtul omanikuga vesteldes selgus, et mäel on hundid, karud, ilvesed, mägikassid, kojottid (need huikasid öösel) hirved, jänesed jne. Aga soovitus oli, et kui vähegi seltskond räägib ja häälitseb hoiavad nad kõik eemale. Suurim ehmatus tuli pimeduse saabudes. Maja juures on imeline väliterass suure lauaga, kus me kõik 9 matkasellis saime koos süüa. Nägime koguaeg sisalikke ja putukaid, kes olid vägagi suured (umbes tikutops). Üks õhtu tahtsin oma putukapelglikku abikaasat ehmatada ja kui hakkasin näppudega ühte suurt sitikat haarama seinalt, siis ta pritsis väga kipitavat vedelikku. Aga viimasel õhtul siis, avastasime seina peal skorpioni. Dr. Google tuli appi ja selgus, et Horvaatias ongi skorpionid, kes kasvavad kuni tikutopsi suurusteks. Õnneks sama mürgine või siis ohtlik nagu mesimummu nõelamine. Sellest kõigest olenemata oli meie ööbimine turvaline ja ka looduses kondamine.

Horvaatia vol.8 Krk

Horvaatia

Meie maja asub mäe küljel u 900m kõrgusel merepinnast. Iga päev oli meie vaade merele, kus peale lookleva rannaääre kõrgusid veest ka eri suuruses kivised saared. Päeval tundub tühi kivine pinnas aga öösel helgivad rannikul ja saartel suuremad linnad. Suurim ja üks kuulsamaid selle piirkonna saari on Krk ja otsustasime ka seda natuke avastada.

U 70km ja 1,5h sõitu. Saarele jõuab nagu silla kaudu. Krk oli nagu täiesti teises kliimas. Ilm oli kuumem, maastik kõrbe meenutav, loodus ja ka arhitektuur oli erinev. Eesmärk ennekõige oli minna randa. Kuigi igalpool on kivised rannad, siis lugesime, et seal leidub ka liivasemat, kuid ei vaevunud otsima, sest eesmärk oli päikesepatareisid laadida ja ujuda. Esimene rand oli sama nimeline Krk. Seda on tihti kiidetud, sest rannaäärel on suur männimets, mille alune pakub ideaalset päikesevarju neile, kes terve päeva seal veedavad.

DSC03937-001

Suureks üllatuseks olid meile hinnad. Üleüldiselt avastasime sellel saarel, et kuigi ta on ainult turistikas ja veel võimsam, kui Senj, siis oli ta odavam! Senj rannas oli pesemine 2kunat, Krkis 1kuna, odavam oli söömine, joogid ja jäätis. Krk rannas on parklas ka parkimine, kuid varuge kannatust, kui seda leidub, siis seal liiklemine võib teiste turistide rumaluse ja/või ülbuse tõttu kohati probleeme tekitav.

Peale mitmetunnist „grillimist“ liikusime otsima Vrbnik linna, kus pidi olema maailma kitsaim tänav ja lootsime seal ka süüa.

DSC03940-001 DSC03947-001

Sellesse kohta võis ära armuda. Pisikesed imelised majad, mis enamus paiknes ehitatult järsule rannakalju seinale ja peale. Leidsime imelise restorani, kus sisensedes oli pisikene välisterass 180 kraadi vaatega merele ja vastaskaldale. Söögid normaalse hinnaga (pitsa u 50-60 kuna), soovitame võtta ühe pitsa kahe peale, nad on suured!DSC03963-001

DSC03964-001DSC03965-001Seda tänavat otsides leidsime avastamisrõõmu pakkuva vanalinna, oma kitsaste tänavate, aedade ja vaadetega. Leidsime ka selle maailma kitsaima tänava, oli tõesti kitsas 🙂

 

DSC03975-001
Tüümiani põõsas

DSC03966-001 DSC03967-001

DSC03976-001 DSC03980-001

Mõte oli, et võiks ühe ujumise veel teha, seadsime suuna Baškale see on siis üks nendest linnadest, mille valgust me oma majast näeme öösel.

(Pilt: netist)

Päike juba loojus ja meie mäega ranna äär kumas roosakalt. Seal oli huvitav rand, korjasime kotitäie kive, selle sobramine oli kohati põnevam kui ujumine. Lumivalgete kvartside hulgas oli hulgi hästi värvilisi ja mustrilisi kive. Ujutud, kotid kive täis tutvusime siis pimeduse hakul ka linnaga. See koht oli täis poekesi, riiete, ehete ja mu nänniga. Ja ikka hinnad madalamad. Tekkis isegi väike pahameel, et meie rannalinn, nii kallis on.
Tagasi majja jõudes uurisin mind häirima jäänud nähtuse.

(Pilt: http://www.nikdaum.com/news/2015/05/krk.html)

Terve saar on kaetud selliste kivihunnikute ja aedikutega. Tundus, nagu keegi igavusest oleks mõned aiad ladunud. Selgus, et see on ajaloolise tähtsusega nähtus. Väga vana kiviladumiskunst suhozidovi või gromace kohalikus keeles. Tegemist on sajandeid vana kuiv kiviladumise tehnikaga. Eesmärgiks on kirjas, et esiteks puhastati lahtistest kividest oliivide, viinamarjade jne jaoks maad, siis see kivi laoti territooriumi jagamiseks madalateks müürideks, mis võisid sirguda mitmete kilomeetrite pikkusteks.. Mingi viitena oli ka see, et see müür kaitses saaki külma põhja tuule eest. Sarnaseid müüri ja aia jäänuseid oli ka mandri peal mägedes.

Soovitus! Kindlasti külastage seda saart, saate täiesti teise kliimaolu osaliseks. Minge juba varahommikul sinna ja veetke kuni pimeduseni. Kuna hinnad normaalsed, siis võimaldab päev läbi söögikohtades söömist. Päevitage ja nautige!

Horvaatia vol.7 Plitvice jezera

Horvaatia

Plitvice järvede park on Lõuna- Euroopa üks vanimaid, Horvaatia suurimaid ja üks UNESCO maailma pärandite nimekirjas. Ütleme  nii, et see on igati väärt ja kohustuslik külastamine. Nii kuna me selle kogemuse saime, siis räägin nüüd lähemalt mitmed soovitused ja tähele panekud, et teil ei oleks asjatut avastamist.

Untitled_Panorama1

Pilt: Härra G imeline panoraam

Meie pere piletid (2 täiskasvanut ja 2 last) olid kokku u 62€. Parki sõites on parkimine olemas, aga see kujutab endast meeletut metsa alust, kus looklevate rajade mõlemad ääred on tihkelt autosid täis ja tegelikkuses on üliraske parkimist leida, arvestage sellega, et sõidate äkki pikemalt seal ringi. Plussiks on see, et kui saate metsa alla parkimise mitte väikesesse esiparklasse, siis on teie auto selle lõõskava kuumuse eest puude varjus. Meie sisenesime teisest väravast. Piletit võisid osta juba parklast või siis jalutasid mõne km eemale kohta, kus kohast see rajade süsteem algab. Sealt viisid bussid iga natukese aja tagant kaugemale, kus kohast see peamine vaatamisväärsuste piirkond hakkas. Kõigepealt mäe peal suhteliselt ebamugavat kruusateed, ebamugavaks tegi see, et pinnase sees olevad kalju tükid turritavad püsti ja on pideva hõõrdumise tõttu pealt libedad. Kuna see alguse osa on paras tatsumine, siis mõelge soovituslikult läbi lastevankrite või ratastoolidega sinna minemine. Põrkasime kokku eestlastega, kes soovitasid rada natuke muuta ja kohe poole peal trepist alla koopasse ronida (taganjärgi oli see õige otsus, sest muidu oleks me pika ringi teinud kalju peal)

DSC03866 DSC03867 DSC03868

Koobas oli nii suur ja sügav ja mõnusalt jahe peale kuumavat jalutuskäiku. Sealt alt hakkab pihta laudtee, mis lookleb mööda kaljuääri, võimaldades vaadata seda hämmastavalt läbipaistvat ja helesinist kumavat vett. Põhjast olid nähtavad kõik kalad ja ussid ning langenud puud.
See tee lookleb kilomeetreid ja selle suurim eelis on vari. Kuna kaljuseinad pakuvad varju ja hiljem kui järve ääres juba jalutad varjab looklevat teed suured puud. Seega ei ole hirmu, et sa ülekuumeneks.

DSC03873 DSC03875 DSC03894 DSC03898 DSC03916 DSC03919 DSC03925

Selle raja lõpuni käies, saab praamiga tagasi alguspunkti sõita.

Nii aga nüüd hoiatus ja soovitus punktid teile. Avastasime, et põhimõtteliselt ei pea sa piletit ostma, seda küsiti ainult, siis kui sa soovisid üle järve tagasi tulla praamiga. Kuna buss oli tasuta, siis võid ju sa ka käi neid koopaid, koskesid ja järve vaatamas ja lihtsalt sama teed ka tagasi tulla. Kuigi kohalikud ka hoiatasid, et seal on kallis, siis ainuke kallis oli pilet, võrreldes Senjga oli isegi söök odavam.
Suurim asi, mida räägitakse on see, et seal on ülerahvastatud ja kahjuks ei saa ma seda väidet ümberlükata. Laudteed on korralikud ja enamvähem laiad, aga kuna rahvast on palju ja enamus nahaalselt jääb lihtsalt seisma pildistama või jutustama, siis on pidevalt sellised ummikud. Arvestades vahetevahel tunglemist, imestan, et keegi vette ei kukkunud, kuna seal pole ühtegi äärist.
Samas selle koha ilu õnneks natukenegi kompenseerib seda ebamugavust. Kuid kes loodab tõsisemalt pildistada, siis varuge kannatust!

Aga me soojalt ikkagi soovitame minna!

Horvaatia vol.6 Senj, päike ja soe

Horvaatia

DSC03802Lõpuks saime ka meie ühiselt linna nautima. Kuna seljataga olid rasked 3 päeva, siis otsustasime teha puhkepäeva. Meie maja on mäe külje peal ja siin all on kohe suur rannalinn Senj. Kõigepealt siis rand. Siin on enamasti kivised rannad, vette soovitatakse minna plätude või spets sussidega, sest kivid on teravad ja merisiilikud pole kuigi sõbralikud kui peale astud.

DSC03795 DSC03787

Ja vesi on nii soolane, et seltskonnast käis juba läbi nali “siin saaks kurki soolata”
Linnake on tore, väikeste vanade majade, kitsaste tänavatega. Söök on muidugi nämm, kuid Eestlase jaoks kallima poolne. Samas kui mõtleme selle peale, et oleme turistidega sadamalinnas, siis on hinnad isegi odavad. Näiteks kalavaagen 150 kuna (ehk u 20€) ja õlu 16-30 kuna.

DSC03817

(Kala, kalmaarirõngad, beebi kaheksajalad 🙂 )

DSC03823 DSC03824

Aga mis oli imeline selle päeva lõpetuseks oli jalutuskäik õhtul meie mäe peal.

Stairway to heaven…

DSC03837 DSC03839 DSC03842 DSC03844 DSC03847 DSC03850 DSC03854 DSC03855 DSC03856 DSC03860

Siinsest ilust saab teile aimu anda ainult panoraamidega, endal vaatamiseks on vaja ka iga kord 360 kraadi keerata. Meie maja asub siis mäe küljel 900 m kõrgusel. Siit saab edasi veel ronida kõrgemale ja seda me siis tegime päikese loojumise eel. Iga natukese aja tagant tõstsid pilgu ja pidid kohe pilti tegema, sest iga tõusva meetriga muutus vaade. Lõpu me ronisime lihtsalt tippu ja siis peaegu nägid ümberringi kõike. Täiesti uskumatu vaatepilt ja maa ikkagi. See võib mõnele naljakas tunduda, aga enamus meist pole ju mägesid veel kunagi näinud 😛 Mäe otsas oli siis kõrguseks 1400m. Tegin nö väikese ringvideo, milline oli mäeotsast vaade 😀

Horvaatia vol.5 Paradiisi ukse lävel

Horvaatia

Ma ei jõua tänast päeva kirja panna, oleme põrguliselt väsinud. Ainuke mida tahan jagada on Härra G tehtud foto ja siis saate homme teksti ja palju pilte. Aga miks selline pealkiri teemal, sest iga raske ronimise samm mille läbisime, keerates ringi ahmisime ilu ja rühkisime edasi…me ei kahetse!!!

mäe otsast

Kõrgus u 1000m

Horvaatia vol.4 Kadunud poja tagasitulek

Horvaatia

Tegelikult on see täiesti uskumatu, mis meiega eile toimus. Härra G sõitis päikesetõusuga Horvaatiast tagasi Sloveeniasse meile järgi. Esmalt viis sõit meid otse Ljubljanasse, kus pidime kohtuma kell 6 õhtul aukonsuliga. Otsustasime tutvuda ka linnaga, kui enne oli eesmärk teha ära kaks 4x5cm dokumendifotot, mis olid siis nõutud lapsel selle paberi jaoks. Kuigi piiril lubati, et saab ja ka aukonsul ütles, et pole muret, siis jäin mina kuni lõpuni skeptiliseks, et meil sihtpunkti jõudmine üldse õnnestub.

Räägin natukene linnast ja Sloveeniast mida me saime siis rohkem teistest kogeda. Kuigi olen hetkel esimest päeva Horvaatias ja pole veel seda kohta tundma saanud, siis käsi südame, võin teile julgelt soovitada Sloveeniat. Vot see riik väärib ka olla lõppsihtpunkt, kus sa siis kolad ja naudid kõike. Rääkimata maastikust, mis oligi ainult mägi mäes kinni, kaetud tohtute metsadega. Vahel tundus ainuke natukenegi horisonaalne asi see kiirtee mida mööda sai nii mõnusalt kulgeda. Ljubljana oli suur aga hästi armas linn. Kõik tegelikult käe-jala ulatuses. Arhidektuuriliselt on kogu maa selline natuke Saksa stiilis. Armsad ja lihtsad väikese majad, suurte lilleliste rõdudega ja ilusate aedadega. Eestlane tüüpiliselt soovib rahu ja vaikust ja oma maja soovib kärast eemal hoida. See tõttu tundus „julm“, et hästi armsad külad ja lihtsalt selline katkematu autode vool keset küla läbimas.

Tulles tagasi siis meie paberi juurde. Otsisime linnas pildistamise koha, see oli mu elu kalleim pilditeenus. Viie passipildi eest 15€, muidugi ma ei küsinud hinda ette aga sellel polnud ka ju enam vahet, vaja ju oli! Kuna meil oli nüüd aega oodata terve päev, siis mõtlesime, et külastame kuulsat Ljubljana lossi. Üritasime aga kahjuks sinna see jäigi. Siinkohal teile soovitus: Võtke selleks ürituseks tohutuks jalutamiseks vajalikud riided/jalanõud ja  veepudel. Loss asub mäe otsas ja on laiale suurel alal. Ja omage peenraha (eurod), kui isegi leiad parkimis, siis maksta saab ainult müntidega (0.70€/h).

Mõtlesime oma plaanid ümber ja leidsime, et ainult 30 minuti kaugusel on Bistra küla, kus asub Sloveenia Tehnikamuuseum. See oli üli ärge koht, mida soovitan soojalt!

DSC03732 DSC03740 DSC03742 DSC03745 DSC03747 DSC03754 DSC03760 DSC03763 DSC03765 REIS

Aga saime varem kõne aukonsulilt, ja kimasime tagasi Ljubljanasse. Saime ülimalt sooja vastuvõtu osaliseks Žiga Peljko poolt, kes on siis Sloveenias Eesti aukonsul ja meie ajutise dokumendi taotlemine oli ka neile täiesti esmakordne. Muideks, selle 1.5h sõidu ajal Ptuj’st Ljubljanasse saime kõne Prahast Eesti saatkonnast ja selleks aja jooksul aeti juba korda kõik paberid, et aukonsul kinnitas paberi ja väljastas.

Hakkas sõit Horvaatiasse ja enne ei julgenud ka kergemalt hingata, kui piir on reaalselt ületatud.
Piir sai ületatud ja jõudsime ka pimeduse saabudes sihtkohta. Sellest räägin hiljem.
Tahangi lihtsalt öelda, et ma soojalt soovitan teil külastada Sloveeniat ja tervitan siinkohal ka Jaanikat. Mina tulen ainult seda maad kindlasti vaatama ja siis kohvitan ka Jaanikaga 🙂

Horvaatia vol.3 Reisisellide õnnetu saatus.

Horvaatia, Uncategorized

Reisi teiseks päevaks jõudsime siis nii käega katsutavasse kaugusesse Horvaatiast ja sinna siis meie kahe reisiselli teekond lõppes 🙁
Nii tore ja mõnus on elada euroopaliidus, kus piirid on avatud ja reisi vahemereni välja muretult. Muretult jah, kui sul on kõik korras!

Jõudsimegi siis teise päeva õhtuks mägede vahel Sloveenia-Horvaatia piiripunkti. Olime jätnud kahesilma vahele fakti, et Horvaatia pole schengenis ja esimest korda peale sadu-sadu kilomeetreid pidime oma ID-kaardid välja otsima. Kaarte kogudes selgus, et meie vanem laps oli kaotanud oma rahakoti. Elementaarne, et piirilt üle ei saanud!
Pakkusin välja idee, et ma lähen ise lähimasse hostelisse ööbima ja ülejäänud seltskond jätkab reisi sihtpunkti, sest ka maja üleandjad ootasid juba ammu.
Niisiis….mina ja laps ööbisime u 15 km piirist Sloveenia ja teised jõudsid pärale öösel.

See saab olema siis õppetunniks ka teistele. Tuvasta ja leia lähim saatkond või aukonsul. Õnneks või kahjuks asus aukonsul meil Ljubljanas (Sloveenia). Teine samm, kontakteeru, mine kohale, kaasas värskelt tehtud dokumendi pildid ja kohapeal täidad avalduse. Nii aga siin on konks! Meie ametiorganite ja reisblogide info järgi on see AINULT koju naasemiseks, aga meil oli vaja ju teekonda jätkata. Piiril kontroll tibi ja konsulaat ütlesid, et tegelikult saab ka edasi, seetõttu öö motellis ja loodame parimat. Äge kokkusattumus oli see, et motelli omanik ja see piiritibi olid õde-vend 🙂

Ptuj-naslovna

Selline ÜBER imeline koht on Ptuj kus me ööbisime (Pilt: internet)

Olles nüüd öö veetnud motellis olen ma täiesti uskumatult rahul ja lohutatud. Me oleme kogenud Leedu ja Poola motelle ja hotelle ja teate, aastatega olen avastanud, et kui sõita Eestist Poola poole muutub ehituskvaliteet (või siis nõuded) ja pissipaber kehvemaks 😀 See väike Motell siin 20 km enne Horvaatia piiri Motel Murat on lausa fantastiline koht. Tegelikult ka, kes satub siia kanti ja vajab öömaja, pingutage siiani. Rääkimata puhtast ja kvaliteetsest magamisest on pererahvas ülisõbralik ja vastutulelik, eriti praegu, kui meil nii kole mure on.

Igastahes, nüüd me liigume dokumendi pilte tegema ja sõidame Ljubljanasse aukonsulit otsima ning loodame piiril parimat!

Ahjaaa. Meie reisiseltskond jõudis ilusasti kohale öösel. Jutu järgi ootas neid enne sihpunkti kitsas mägitee, kus kuristik ääres 🙂 Sõit olla nii hirmus olnud, et naispere olla öelnud, et nemad seal enam ei liigu, vähemalt mitte valges 😀

Aga loodame nüüd parimat, et täna jõuan ka mina sihtpunkti!

 

 

Horvaatia vol.2 Eesti-Poola-Sloveenia

Horvaatia

Ma kiiruga käin läbi need kaks päeva, mis sihtpunkti aega võtsid. Rääkides reisikaaslastest, õigemini siis lastest, siis sai juba esimese õhtu lõpuks selgeks, kes kelle kõrval ei tohi istuda ja kui pikaks tohib venitada vahepeatusi, et tagada autos harmoonia. Mehed jagasid esimesel päeval pooleks sõidu ja teisel nad juba tihedamalt vahetasid.

Kohale jõudsime hostelisse u 23.30 ja teekonda jätkasime juba kell 7.

Kuna alustasime teed nii vara, et süüa ei saanud ja kimasime otse edasi ning Tšehhis sõime. Oi meile see maa meeldis, see oli isegi odavam kohati kui Poola. Tulles ära ka just Eestis, kus alkoholi hind tõusis, siis isegi endise arvestusega oli siin ikka odavam. Nunnu maa mille sõitsime märkamatult nii ruttu läbi. Kuigi Tšehhi tundus juba maastiku suhtes teistsugune, siis kujutage ette laste kilkeid autos, kes siis iga kiirteelt avaneva vaate peale kilkasid, “Wau, mida vaade” ja üks laps kommenteeris isegi seda, et nüüd on tema reis täiuslik, teadmata ju, et ainult paremaks läheb 🙂

Teine riik oli Austria. Oi vot siin hakkas juba väljamaa ilu tekkima. Mainin siinkohal ära, et meie reisiseltkonnast on ainult Härra G käinud Baierimaal ja lõunapoole Euroopas, mitte keegi teine. Seega meile oli iga vaade väärt juba seda autos istumist. Ma just täna lugesin uudist ja vaatasin droonivideot, et Eestis on rumalad inimesed hävitanud moonipõldusid 🙁 Ja meie vaatame seda mägist maad, mille külgedel on tohutud viljapuude ja viinamarjade ja päevalillede põllud. Vot need minu lemmik lilled on väärt taustad !
Ahjaa, temperatuur reisil tõusis Poola 21 (hommikul) 33 peale (Sloveenia)

Jutt läks juba mujale…Tšehhi juures olime siis. Nii siin oli eesmärk ruttu läbi kimada, sest see maa on tõesti kallis oma hindade suhtes. Kuid sõidu ajal tekkis ikkagi idee, et kui juba siis kiikame Viini 🙂
Valisime siis ühe lossi, et kondame ja sööme. Sõitsime üle poole tunni mööda Viini, see linn on tohutu. Aga lossi juures mitte ühtegi parkimis kohta, loobusime ja enne piiri sõime…loodame, et see jääb reisi ainsaks nii kalliks söömiseks.

Ja jõudsimegi õhtul Sloveeniasse. See maa oli veelgi künklikum ja istandusi täis, väga ilus. Hinnad samad nagu meil. Siit lootsime lihtsalt läbi sõita, sest meie maja ootas meid Horvaatia rannal….aga siin reis kahele reisisellile katkes 🙁

EDIT: pole vaja muretseda. Homme kirjutan täpsemalt, kui meie saatus selgub 🙂

 

 

Horvaatia vol.1 ehk eellugu

Horvaatia

Reisipisik on suur, mitte seetõttu, et kodumaal halb oleks, pigem just see tunne, et sellised välisreisid on rikastanud tugevalt meie elu.
Lubadus oli, et peale kahte suurt reisi teeme paari aastase pausi. Kuigi oma traditsioonilise iga aastase Poola reisi tegime eelmine aasta ikka. Olen avastanud, et viimase 2-3 aastaga on Poola idee paljute reisisihtpunktiks muutunud ja ma näen, et ei pettuta 🙂

Tegelikul on meil juba pikka aega ka järgmine riik, aga seda me veel ei räägi….selleks on väga tõsist eeltööd vaja teha ja veel tõsisemalt raha koguda.

Nii, väikese õlleklaasi taga sai seekord siis tuttav pere ära räägitud ja sihtpunkt HORVAATIA 🙂

kaart
Peredega reisimine on meil tuttav, oleme mitu aastat järjest kahe pere Poola sõitu teinud. Oleme piisavalt õppinud ja karastunud ning ka lapsed on kasvanud, et äkki on meie pikk sõit neile ka konti mööda.
Seekord blogis keskendumegi perereisi plussidele ja miinustele. Loodetavasti annab see teile ka nippe mis teie reisi kergemaks muudab.

  • Marsruut: Tabivere-Stolac-Tabivere
  • Trantsport: 9 kohaline buss
  • Reisijad: Perekond Rebased- ema, isa, tütar (14) ja poeg (10). Soosaared- ema, isa, pojad (7 ja 14) ja tütar (10)
  • Aeg: 17-25 juuli

Avapauk on antud, kuuleme juba homme, kui vaheööbimisel Katowitces peatume ja täpsemalt selle reisi tuumast räägin 🙂
Seniks olge tublid, ärge külmetage. Ma luban, et toon selle suve tagasi või saada juba varem postiga 😀